Aasta siis oli 2012

See oli igati murranguline aasta. Aastal 2012 juhtus enam suuri muutusi kui eelnevatel aastatel kokku. Aasta 2012 sai vastu võetud Confestil, olles keset loodust, levialast väljas. Aasta 2013 saabub Melbourne'i südalinnas James'i stuudios, mis on kohe keset linna, Flinders Street station ja Federation Square on seal samas. Pole ammu enam ilutulestikku näinud, on aeg! ;)

Aga miks aasta 2012 oli murranguline:

1. USA reis, road-trip marsruudil New-Orleans - San Francisco. See oli ääretult põnev reis. Kogesin uut kontineti, nägin võimast loodust, olin osa New Orleans'i Mardi Gras't.
See reis viis mind küll finantsilisse madalseisu, aga see oli seda väärt!

2. USA'st tagasi saabudes Austraaliasse käis mul mingi klõks läbi, sest rõõm Austraaliasse naasemise üle oli suur. Võttis härdaks.

3. Peagi saime teada, et peame oma Abbotsford kommuunelamisest välja kolima, sest omanik soovis kõik majad maha müüa. See uudis meeldis mulle, kuigi saabus kui 'Deus ex Machina või nagu ma vahetult enne linnas ringi kolades leidsin raamatu, millel kirjas 'There's going to be twist in the story' - ja see twist oli alles algus, sest muutusi hakkas saabuma robinal.

4. Meil oli Jamesi'ga õnne, sest esimene Art Deco stiilis korter, mida me vaatasime, selle ka saime. Kolisime Abbotsfordist St Kildasse. Ületasime Yarra jõe. Kolisime jõe äärest mere äärde.

5. Ma ei kujuta enam ettegi, kui palju mul neid kohviku tööotsi siin aastal 2012 jooksul oli, aga neid oli ikka hullult palju. Soovisin ju oma tööotsa Cafe Lansdowne's lõpetada ja USA reis oli selleks hea põhjus. Tagasi saabudes olin taaskord mõnda aega töötu, aga leidsin kiiresti tööotsa Trunk nimelises restoranis. Nühkisin seal poleerida klaase ja koristada laudu - oeh, see oli väsitav. Imelikul kombel kuivasid seal vahetused mul kokku ja jäin peagi uuesti töötuks. Pisut oli selle üle hea meel, sest Trunk vahetused olid õhtused ja see on veel eriti väsitav.

Leidsin uue töökoha Ganesh Chocolate nimelises kohvikus. Mõtlesin, et nüüd olen pääsenud, sest maksti ametlikult, küll vähem kui lubati, aga siiski... Taaskord oli töö enamasti õhtuti... Kuid, kuigi koht tundus imeline uus algus, muutus kõik kui kohtusin omanikuga, kes ühel hetkel lihtsalt karjus mu peale. Siis mõtlesin, et - oota sa! - sa veel ei tunne mind, mina sellisele konrollivale taktikale ei allu. Järgmine päev andsin koha ülesse ja hiljem kirjutasin neile kirja nõudes välja kõik mulle seaduse järgi ettenähtud maksmata lisatasud. Mida nad ka tegid. Oli siiski tore ka, sest õppisin palju shokolaadi kohta. See oli hea.

Sama aegselt, kui ma töötasin kohvikus Ganesh, võtsin National Theatre Drama School'ist ka 2. astme näitlejakoolitust, sest 1. astme ma juba läbisin. Aga... teine lühikursus oli suur pettumus, milles ma sain aru, et eksisteerib ka selline peen intelligentne rassism, mis väljendub osavates lausates, mille sisu on tegelikult mõeldud su alandamiseks. Aga polnud hullu, sest ka selle kursusega otsustasin minna võitlusesse. Katkestasin koolituse ja kirjutasin koolile kirja, et pole kvaliteediga rahul ning soovin raha tagasi. Kuigi neil oli no refund poliitika, tegi koolijuht mulle erandi. Jess, sain oma raha tagasi. Siiski ma õppisin seal olles ka ühte ja teist. Töötasime nimelt Arthur Milleri näidendiga 'Salemi nõiad' ja vot siis üllatust 'It's a rabbit!'. Ja see jänes olin lõppude lõpuks mina. Hea, et see õppetund ka sai läbitud.

Leidsin endale taaskord kiiresti töökoha St Kildale palju lähemal asuvas korporatiivse maiguga kohvikus Smooth, mis oli ideaalne kuni see kestis. Töö oli esmaspäevast reedeni ning lõppes enamasti kella 15.00 ümber. Ideaalne, kuigi palk oli alam. Selline taaskord 'elab ära' mugav elu. Ühel hetkel hakkasid seal nõudmised mu tööle järjest enam kasvama, et mul tuli neile meenutada, et nad maksavad mulle alampalka ja see pole enam vastavuses tehtava tööga. Ja ühel hetkel sain aru, et üks tööline susiseb mu seljataga ülemustele. Siis tundsin, et enam ei viitsi 'for gods sake, it's not worth it' ja andsin taaskord töökoha ülesse. See oli siiski hea töökoht, sest sain tööle minna rattaga, oma uue rattaga, mille ostsis sealt teenitud raha eest. Aga samal ajal kaotasin oma vana ratta just tänu sellele töökohale, sest minnes sinna intervjuule juhtus mul vahetult enne intervjuud õnnelik liiklusõnnetus, kus hajameelne mina ja hajameelne takso kohtusid. Ratas vaid sai kannatada. Polnud vist eriti hea oomen uuele töökohale.

6. Arvasin, et paus oligi tarvilik. Võtsin natukeseks ajaks aja maha, sest soovisin tungivalt valmistada lühifilmi, mille ma ka tegin. Ostsin endale puha kaamera (mis pole küll suurema kvaliteediga). Olin väga uhke selle protsessi üle, mulle meeldis seda valmistada. Saatsin selle isegi Estdocs 2012 festivalile, aga tagantjärgi arvan, et see oli natuke liiga toores ja naiivne... Oh well... You gotta start somewhere. Julge hundi rind on rasvane ja õppetunde tuleb saada-kannatada-vastu võtta.

Lühifilmi: 'Elu Lugu, Curriculum Vitae' - klikka linki.

7. Peale filmi valmistamist tuli taaskord töökoht leida. Ja nagu ikka, neid toredaid kohvikuid ju ikka leidub. Sel korral siis palkas mind Brighton Bathhouse nimeline kohvik. See on kena Art Deco stiilis kohviku hoone, milles tegutseb ka Austraalia ainus siiani säilinud avamere bassein. See oli kena maja ja ka õhkkond oli toetav, kuigi taaskord maksti alampalka. Vaade merele ja puha. Kogesin seal imeilusat vaatepilti mere poolt lähenevast tormist. See oli ilus. Selle koha nimel läbisin isegi RSA (alkoholi serveerimise eest vastutav) koolituse. Ja nemad vastutasuks koolitasid mind barista kursusega, mis oli väga tore, sest lõppude lõpuks sain teada, kuidas teha lattet, cappuchinot, mis vahe on espressol ja ristrettol (viimane on kontrollitu espresso) jms. Ei, see kõik oli hea, aga mu vaim oli sellest kohvikuteenindamisest niiiii väsinud, et enam ei suutnud kannatada kliente, kes küsivad küsimusi, et kas shokolaad shokolaadi koogil on sulatatud kogu koogi ümber või on lihtsalt koogi peal. No ja siis jookse kööki ja naerata ja tegelikult nuta. Sest, mis kuradi tähtust selle on??!! Anyway... ma pole enam ammu nii masenduse olnud. Aga töötada tuli, sest saavutasin ühel hetkle sellise finantsilise ebastabiilsuse, kus peale rendi maksmist oligi pangaarvel $0.34. See oli keha ja vaimu täielik vägistamine, kus väljaspool tööd ei olnud mul enam mingit eluisu. Kõlab dramaatilselt, ma tean. Mu keha lõppude lõpuks manifesteeris mu parema käe randmele kohutavalt suure paistetuse. See oli kuradima hea põhjus, sellest kohviku teenindamise tööga LÕPPARVE teha! Võtsin tervisega seoses paar vaba päeva ja hiljem andsin teada, et selle käega ei saa ma enam töötada. Lõpparve, palun.

8. Siis naeratas ometigi õnn. Nimelt otsustasin peale välist stiimulit kontrollida, et mis on saanud mu Myer'i töökoha avaldusega. Jess, ajastus oli õige ning sain peagi töökoha Myer'i kaubamajas. See on nagu paradiis peale kohvikuteenindamise põrgu (millel oli ka häid momente), aga fucking 3.5 aastat laudade vahel rassimist - fucking hell, I say. Nüüd olen siiani Myer'is klienditeenindaja-saalitöötaja ja palk on elamisväärne ning kollektiiv on lahe ja mul pole stressi ega väsimust! Kuigi viimasel kuul olen töötanud päris palju, olen jätkuvalt rõõmus ja võimeline voodist ülesse tõusma, sest enne kohviku tööga lõpparve tegemis pidi James mind sõna otseses mõttes voodist välja vedama, sest ma olin lihtsalt nii masenduses. Mayer meeldib, sest isegi kui sul on 12 tunnine tööpäev mahub sinna sisse 2x20min paus ja 2x45min paus. Selline mugavus, sest kohvikuteenindamisel ole õnnelik, kui üldse puhkepausile lubatakse. Aga see selleks, ju siis tuli ka see õppetund läbida. Mayer'i kaubamaja õppetundi ma jätkuvalt naudin.

9. Otsustasin hakata kätt proovima fotograafiaga, kuna James ostis Jaapanist parema kaamera. Vaatame, kuidas sellega hakkab minema... Olen väga rahul, et panin oma foto 'Bananas' Kodak Salon nimelisele nätusele. See foto pole veel küll päris valmis, sest peale seda, kui olin selle töö galeriile edastanud, saabus mulle unenägu, mis andis mulle teada, mis suunas ma pean arenema. See oli hea märgilise tähendusega unenägu, sest protsess on oluline, mitte lõpp. Lõppu me veel ju ei tea. Ma olen protsessis.

Bananas.

10. Sain 30 aastaseks. Oli hea pidu! Ja meeldib olla 30!!!

11. Olen tutvunud paljude uute ja põnevate inimestega.

12. Murranguline ja muutusterohke 2012 jääb nüüd seljataha. On palju, mis jääb kirjutamata :) Aasta on olnud põnev.

13. 2013 aastal on üllatusi varuks. Luban. Ootan. Võtan vastu. HEAD UUT AASTAT!!!

Extra bonus viewing: 'A Species Out Of Control' - klikka linki.