Jätkusuutlik muutus

Falls Creek, Austraalia

Mu musta värvi kohvikus töötamise kingad on omadega läbi. Sõna otseses mõttes on ühel neist talla alla auk kulunud, auke on teiselgi paaril. Aga uusi pole viitsimist ka olnud osta. Hoopis otsustasin oma tööpäevi seal lühendada. Täna andsin teada, et ei soovi enam viis päeva töötada, et kolmest päevast piisab mulle. Aitab! Tuleb uusi võimalusi otsima hakata (jah, üks raud on ka ahjus, aga vastust pole ikka veel - austraalia asi - kõik võtab palju rohkem aega - kuid mitte alati).

Kohvikust lahkub järgmise nädala lõpul üks inglise tüdruk, suundub tagasi inglismaale. Mõtlesin, et kui tema lahkub, siis ei soovi enam seal täiskohaga töötada. Töökaaslased on toredad ja koht meeldiv ka ülemused sõbralikud, aga kaua sa jaksad igapäevaselt vestelda teemal "tomatid on täna hästi lõigatud" jne. Ajule ei paku see mitte kui midagi. Kui vaid lühiajalist lühiühendust, mis on osati meeldib, aga mitte pikalt ja viis päeva järjest.

Pealegi peaksin jätkama töötamist kõrvuti ühe naisega, kes suudab olla uskumatult negatiivne, et see mind ennastki tummaks muudab. Tõesti, tummaks, et lihtsalt teed oma asja ja vaikid. Et ei viisti enam vastulauseid pilduda a la "elu on tegelikult tore", "päike on täna väljas" jne.

Ja pealegi ma tunnen, et mu vaim ei saa olla seal tegelikult vaba, piiratud vabadus. Pean kandma musta, nagu oleksid igapäev matused, teiseks pean olema seal konservatiivsem kui tegelikkuses olen.

Ning veel enam, ka kevade saabub ja juba praegugi igatsen enam välja kui sees töötamist. Minul pole kunagi oma vaba ajaga probleeme olnud. Mulle meeldib vaba aeg.

Edasi jätkusuutliku muutuse suunal.

Ps! Kuigi Melbourne pakkus enne talve lõppu kuni +21C (mis on anomaalia!) sooja paaril päeval, suundume varsti mägedesse tagasi talve rüppe. Algamas on suusapuhkus.