There is hope. For everybody.
Käisin hambaarsti juures. Naeratusega on kõik korras, aga... Sain valusa hoobi, reaalsus lõi vastu pead.
Nimelt oli mul igemetega probleeme ja iseenesest polegi see nii hull - vaid teadmine, et kui bakter asub igemete kallale, siis igemed ei taastu enam kunagi... Sügavalt kurvastav, et kuidas ma selleni jõudsin. Ei, kõik on korras ja hambad suus, aga...
Mäletan, et kunagi oli mul probleeme hammaste krigistamisega. Seda põhjustas mõtete rohkus ja stressi üleküllus. Selle probleemi ma lahendsin.
Igemebakter hakkab sind ründama samuti stressi tõttu, mida soodustab ka nt suitsetamine, kohvi, alkohol jne. Jah, tunnistan, et probleemile eelneval ajal oli elu stressirohkem ja suitsetamist enam.
Nüüd on mu uued sõbrad pehme hambahari, hambaniit, suuvesi.
Hakkan enam vaatama valge veini poole, tervislike teede poole. Kohvist siiski ei loobu - Melbourne's on see lihtsalt liiga hea. Ja pealegi, ma olen pigem nädalavahetuse kohvi jooja. Ja suitsetamine, mida ma niikuinii olen teinud vaid sotsiaalselt saab veelgi valusama löögi.
Ps! Hambaarsti juures käik oli väga suurepärane kogemus! Nii sõbralikku ja naljatlevat doktorit pole enne kohanudki. Ja külastused ta juurde jätkuvad, sest tegelikult suundusin ta poole tarkusehamba tõttu. Vähemalt üks neist tuleb välja tõmmata - sest ega ma polegi nii väga tark.
1 comment:
jah, tuleb tunnistada, et ka minu sõbrad on samad: pehme hari, rull niiti ja värviline vedelik :)
Post a Comment