Berliinis

Olen onnelikult Berliini kohale joudnud. Ka onneliku onnetuse juba läbi elanud.
Elu siin ongi just seesugune nagu ma seda ette kujutasin - täis suhtlemist ja ringi kondamist. Mitte, et see ideaalne elamiseviis oleks, aga ajab asja ära... Taaskord tagasi elu juures a la "maks ei suuda alkoholi varsti enam ära seedida".

1.päev: Esmamulje oli kohutav. See linn näeb mu meelest suhteliselt kole välja. No tänu II MS-le siis. Hästi lammutasid need Hitler ja Stalin.

2.päev: Saime endile rattad. Kaks tükki korraga. Berliin muutus koheselt palju ilusamaks ja huvitavamaks.

3.päev: Külastasime queer-skvotti. See oli ponev. Jäime sinna pikemaks ajaks, sest vihma hakkas sadama. Hiljem sealt lahkudes jäi mu ratta esiratas trammirööpasse kinni ja ma lendasin teele pikali. Üldine vihmast tulenev libedus soodustas kah seda onnetust. Käpp sai katki, küünarnukk ja polv ka. Aga olen elus ja ajud jäid ka kolba sisse. Hiljem läks veel mu ratta üks pidurijuhe katki. Selliselt siis. Käisime ka ühel näituse avamisel - suitsetati seal jube palju. Üldse suitsetatakse siin väga palju.

4.päev: Päev otsa puhkasime, et ohtuseks peoks valmistuda. Peole eelnes veel üks kunstihappening ja baari külastus. Pidusse joudsime alles poole kolme paiku, kuid järjekord ukse taga oli oi missugune! Onneks me tuttav oli teinud peo tarvis valgustuse, seega saime ilma järjekorrata ja ilma rahata sisse. Tore. Pidu oli ka tore. Lahkusime kell seitse hommikul, kuid pidu ise veel kestis edasi.

5.päev: Puhkasime, toibusime, aga ohtul tulid külalised ja läks taaskord koos veiniga kuni kella kaheni öösel. Oeh!

6.päev: Ei viitsi kuskile minna, hakkasin vaatama Austraalia viisa asju. Kui palju asjaajamist! Oeh.

Täditütar kirjutas, et elu on jorjen. Pean temaga ühinema. Kodu pole, tööotsakest pole, aga elu ise on olemas. Raske on. Tüütu kah. Ei viitsi sedasi kodutu olla, aga mis parata...

Korter, kus elame on vahva. Elan Neukollni linnaosas. See on hea boheemlaslik kant. Kui Tallinnas Kalamajas oleksid veel korgemad majad ja kivist, siis olekski Kalamaja Neukolln.

Berliini ma endale siiski elamiskohaks ei valiks... pole sellist tunnet selle linnaga. Linn on tore, aga... Mulle meeldib Melbourne, Melbourne´l on sharmi, volu, veetlust. Berliin on vaga reeglitevaba, mis on hea, aga kuidagi väsitav kah. Kuid ma saan aru, miks melbournlased Berliini armastavad - sest Berliin on toesti koike seda palju rohkem, mida Melbourne püüab olla.