"Yles-alla, juuksed valla, kiigun taevapiiril vabana kui sinikirju lind..."
See Vagilaste "Kullakutse" lugu molgub mul meeles.
Toesti, ei oska ka mina kullakutsele mitte midagi kosta. Ei viitsi mina raha nimel rabada. Kui raha ei taha loomulikult tulla, siis pole mul seda raha vajagi. Ja see pole mingi anarhistlik-sotsialistlik labulaul mul siin, sest pole ma kumbakit. Ja ammugi ei soovi olla ma kapitalistlik ori, koeraraibe, kes ikka soogipoolikest taga kiunub.
Olen nyyd 2 paeva kodus puhanud, sest esmaspaeval avastasin endal olevat 38.4c palavikku. Pole yle 38c palavikku kogenud lapsepolvest saati. Esmaspaeva hommikul tousin ylesse ja teadsin kohe, et miskit on lahti, sest sellist peavalu ja tunnet kehas maletasin just lapsepolvest, kui mul oli yle 38c palavikku. Kobisin ikkagi toole, sest kodus kraadiklaasi toestusmateriali saamiseks ei olnud. Kannatasin siis toojuures 10.00 kuni 14.30-ni, siis kysisin end koju. Laksin apteeki ja ostsin kraadiklaasi ning kodus veendusingi, et mu tunne mind ei petnud.
Aga samas, eks ma ise olen pisut syydi kah, sest kylmetusin juba eelmine nadal, aga ei ravinud end korralikult valja ja jatkasin lobutsemist terve nadalavahetuse jagu ning pyhapaeval lakisn veel ka basseini ujuma ning sauna, mis oli ka suur viga. Aga kokkuvottes hea, sest nyyd olen kaks paeva kodus puhanud ja niiiii hea on olnud olla, sest olen lihtsalt olnud ja tenud yhte ja teist ja hasti aeglaselt ja ainult hadavajalikku. Nii hea.
No muidugi iga paeva eest, mil ma ei toota, palka ju ei saa - aga toesti, taiesti suva!
Mul on nagunii nii suva nendest klientidest. Nii korini, voiks lausa oelda. Esmaspaevast reedeni tootamine on niivord nyri tegevus, et ma lihtsalt sooviks seal tool olla ja need tunnid roomsameelselt ara kannatada ilma igasuguse voltsi sobralikkuseta. Mind ei huvita kuidas mu kakssada klienti oma nadalavahetust veetsid, mind ei huvita, mis nende nimed on ja veelgi enam, mind ei huvita, millist kohvi nad soovivad ja mitme suhkruga! Ma pole nende isiklik psyhholoog, kellele nad oma igapaeva muresid ja roome tulevad kurtma. Kui kontoritootajad tahavad oma igavasse igapaeva ellu sopru ja suhtlust, siis otsigu seda kusagilt mujalt kui koige lahedasemast kohviku teenindaja juurest. Mul on oma elu olemas ja see on valjaspool tood!
Eks see ole ka kultuuriline erinevus, et how are you jne... aga see ON kuradima vasitav. Kuradima vasitav.
Ma isegi avastasin, et olen kultuuriliselt vasinud ja vajan puhkust, lihtsalt olemist. Sest mulle tundub, et nii paljud inimesed ei oska olla. Ma motlen vaikuses olla ja mitte midagi teha. Ikka on vaja mingit taustamuusikat, tyhja mottetut jutuloba, mingit tegevust, actionit jne... Minu meel suudab end lobustada ka ilma inimesteta paris pika aja. Ja seda aega on mulle vaja.
Virutan rusikaga vastu lauda ja sajatan, et laheb kergemaks! Saab minema kergemaks.
Ja talv saab peagi otsa! Veel poolteist kuud.
