Aasta siis oli 2012

See oli igati murranguline aasta. Aastal 2012 juhtus enam suuri muutusi kui eelnevatel aastatel kokku. Aasta 2012 sai vastu võetud Confestil, olles keset loodust, levialast väljas. Aasta 2013 saabub Melbourne'i südalinnas James'i stuudios, mis on kohe keset linna, Flinders Street station ja Federation Square on seal samas. Pole ammu enam ilutulestikku näinud, on aeg! ;)

Aga miks aasta 2012 oli murranguline:

1. USA reis, road-trip marsruudil New-Orleans - San Francisco. See oli ääretult põnev reis. Kogesin uut kontineti, nägin võimast loodust, olin osa New Orleans'i Mardi Gras't.
See reis viis mind küll finantsilisse madalseisu, aga see oli seda väärt!

2. USA'st tagasi saabudes Austraaliasse käis mul mingi klõks läbi, sest rõõm Austraaliasse naasemise üle oli suur. Võttis härdaks.

3. Peagi saime teada, et peame oma Abbotsford kommuunelamisest välja kolima, sest omanik soovis kõik majad maha müüa. See uudis meeldis mulle, kuigi saabus kui 'Deus ex Machina või nagu ma vahetult enne linnas ringi kolades leidsin raamatu, millel kirjas 'There's going to be twist in the story' - ja see twist oli alles algus, sest muutusi hakkas saabuma robinal.

4. Meil oli Jamesi'ga õnne, sest esimene Art Deco stiilis korter, mida me vaatasime, selle ka saime. Kolisime Abbotsfordist St Kildasse. Ületasime Yarra jõe. Kolisime jõe äärest mere äärde.

5. Ma ei kujuta enam ettegi, kui palju mul neid kohviku tööotsi siin aastal 2012 jooksul oli, aga neid oli ikka hullult palju. Soovisin ju oma tööotsa Cafe Lansdowne's lõpetada ja USA reis oli selleks hea põhjus. Tagasi saabudes olin taaskord mõnda aega töötu, aga leidsin kiiresti tööotsa Trunk nimelises restoranis. Nühkisin seal poleerida klaase ja koristada laudu - oeh, see oli väsitav. Imelikul kombel kuivasid seal vahetused mul kokku ja jäin peagi uuesti töötuks. Pisut oli selle üle hea meel, sest Trunk vahetused olid õhtused ja see on veel eriti väsitav.

Leidsin uue töökoha Ganesh Chocolate nimelises kohvikus. Mõtlesin, et nüüd olen pääsenud, sest maksti ametlikult, küll vähem kui lubati, aga siiski... Taaskord oli töö enamasti õhtuti... Kuid, kuigi koht tundus imeline uus algus, muutus kõik kui kohtusin omanikuga, kes ühel hetkel lihtsalt karjus mu peale. Siis mõtlesin, et - oota sa! - sa veel ei tunne mind, mina sellisele konrollivale taktikale ei allu. Järgmine päev andsin koha ülesse ja hiljem kirjutasin neile kirja nõudes välja kõik mulle seaduse järgi ettenähtud maksmata lisatasud. Mida nad ka tegid. Oli siiski tore ka, sest õppisin palju shokolaadi kohta. See oli hea.

Sama aegselt, kui ma töötasin kohvikus Ganesh, võtsin National Theatre Drama School'ist ka 2. astme näitlejakoolitust, sest 1. astme ma juba läbisin. Aga... teine lühikursus oli suur pettumus, milles ma sain aru, et eksisteerib ka selline peen intelligentne rassism, mis väljendub osavates lausates, mille sisu on tegelikult mõeldud su alandamiseks. Aga polnud hullu, sest ka selle kursusega otsustasin minna võitlusesse. Katkestasin koolituse ja kirjutasin koolile kirja, et pole kvaliteediga rahul ning soovin raha tagasi. Kuigi neil oli no refund poliitika, tegi koolijuht mulle erandi. Jess, sain oma raha tagasi. Siiski ma õppisin seal olles ka ühte ja teist. Töötasime nimelt Arthur Milleri näidendiga 'Salemi nõiad' ja vot siis üllatust 'It's a rabbit!'. Ja see jänes olin lõppude lõpuks mina. Hea, et see õppetund ka sai läbitud.

Leidsin endale taaskord kiiresti töökoha St Kildale palju lähemal asuvas korporatiivse maiguga kohvikus Smooth, mis oli ideaalne kuni see kestis. Töö oli esmaspäevast reedeni ning lõppes enamasti kella 15.00 ümber. Ideaalne, kuigi palk oli alam. Selline taaskord 'elab ära' mugav elu. Ühel hetkel hakkasid seal nõudmised mu tööle järjest enam kasvama, et mul tuli neile meenutada, et nad maksavad mulle alampalka ja see pole enam vastavuses tehtava tööga. Ja ühel hetkel sain aru, et üks tööline susiseb mu seljataga ülemustele. Siis tundsin, et enam ei viitsi 'for gods sake, it's not worth it' ja andsin taaskord töökoha ülesse. See oli siiski hea töökoht, sest sain tööle minna rattaga, oma uue rattaga, mille ostsis sealt teenitud raha eest. Aga samal ajal kaotasin oma vana ratta just tänu sellele töökohale, sest minnes sinna intervjuule juhtus mul vahetult enne intervjuud õnnelik liiklusõnnetus, kus hajameelne mina ja hajameelne takso kohtusid. Ratas vaid sai kannatada. Polnud vist eriti hea oomen uuele töökohale.

6. Arvasin, et paus oligi tarvilik. Võtsin natukeseks ajaks aja maha, sest soovisin tungivalt valmistada lühifilmi, mille ma ka tegin. Ostsin endale puha kaamera (mis pole küll suurema kvaliteediga). Olin väga uhke selle protsessi üle, mulle meeldis seda valmistada. Saatsin selle isegi Estdocs 2012 festivalile, aga tagantjärgi arvan, et see oli natuke liiga toores ja naiivne... Oh well... You gotta start somewhere. Julge hundi rind on rasvane ja õppetunde tuleb saada-kannatada-vastu võtta.

Lühifilmi: 'Elu Lugu, Curriculum Vitae' - klikka linki.

7. Peale filmi valmistamist tuli taaskord töökoht leida. Ja nagu ikka, neid toredaid kohvikuid ju ikka leidub. Sel korral siis palkas mind Brighton Bathhouse nimeline kohvik. See on kena Art Deco stiilis kohviku hoone, milles tegutseb ka Austraalia ainus siiani säilinud avamere bassein. See oli kena maja ja ka õhkkond oli toetav, kuigi taaskord maksti alampalka. Vaade merele ja puha. Kogesin seal imeilusat vaatepilti mere poolt lähenevast tormist. See oli ilus. Selle koha nimel läbisin isegi RSA (alkoholi serveerimise eest vastutav) koolituse. Ja nemad vastutasuks koolitasid mind barista kursusega, mis oli väga tore, sest lõppude lõpuks sain teada, kuidas teha lattet, cappuchinot, mis vahe on espressol ja ristrettol (viimane on kontrollitu espresso) jms. Ei, see kõik oli hea, aga mu vaim oli sellest kohvikuteenindamisest niiiii väsinud, et enam ei suutnud kannatada kliente, kes küsivad küsimusi, et kas shokolaad shokolaadi koogil on sulatatud kogu koogi ümber või on lihtsalt koogi peal. No ja siis jookse kööki ja naerata ja tegelikult nuta. Sest, mis kuradi tähtust selle on??!! Anyway... ma pole enam ammu nii masenduse olnud. Aga töötada tuli, sest saavutasin ühel hetkle sellise finantsilise ebastabiilsuse, kus peale rendi maksmist oligi pangaarvel $0.34. See oli keha ja vaimu täielik vägistamine, kus väljaspool tööd ei olnud mul enam mingit eluisu. Kõlab dramaatilselt, ma tean. Mu keha lõppude lõpuks manifesteeris mu parema käe randmele kohutavalt suure paistetuse. See oli kuradima hea põhjus, sellest kohviku teenindamise tööga LÕPPARVE teha! Võtsin tervisega seoses paar vaba päeva ja hiljem andsin teada, et selle käega ei saa ma enam töötada. Lõpparve, palun.

8. Siis naeratas ometigi õnn. Nimelt otsustasin peale välist stiimulit kontrollida, et mis on saanud mu Myer'i töökoha avaldusega. Jess, ajastus oli õige ning sain peagi töökoha Myer'i kaubamajas. See on nagu paradiis peale kohvikuteenindamise põrgu (millel oli ka häid momente), aga fucking 3.5 aastat laudade vahel rassimist - fucking hell, I say. Nüüd olen siiani Myer'is klienditeenindaja-saalitöötaja ja palk on elamisväärne ning kollektiiv on lahe ja mul pole stressi ega väsimust! Kuigi viimasel kuul olen töötanud päris palju, olen jätkuvalt rõõmus ja võimeline voodist ülesse tõusma, sest enne kohviku tööga lõpparve tegemis pidi James mind sõna otseses mõttes voodist välja vedama, sest ma olin lihtsalt nii masenduses. Mayer meeldib, sest isegi kui sul on 12 tunnine tööpäev mahub sinna sisse 2x20min paus ja 2x45min paus. Selline mugavus, sest kohvikuteenindamisel ole õnnelik, kui üldse puhkepausile lubatakse. Aga see selleks, ju siis tuli ka see õppetund läbida. Mayer'i kaubamaja õppetundi ma jätkuvalt naudin.

9. Otsustasin hakata kätt proovima fotograafiaga, kuna James ostis Jaapanist parema kaamera. Vaatame, kuidas sellega hakkab minema... Olen väga rahul, et panin oma foto 'Bananas' Kodak Salon nimelisele nätusele. See foto pole veel küll päris valmis, sest peale seda, kui olin selle töö galeriile edastanud, saabus mulle unenägu, mis andis mulle teada, mis suunas ma pean arenema. See oli hea märgilise tähendusega unenägu, sest protsess on oluline, mitte lõpp. Lõppu me veel ju ei tea. Ma olen protsessis.

Bananas.

10. Sain 30 aastaseks. Oli hea pidu! Ja meeldib olla 30!!!

11. Olen tutvunud paljude uute ja põnevate inimestega.

12. Murranguline ja muutusterohke 2012 jääb nüüd seljataha. On palju, mis jääb kirjutamata :) Aasta on olnud põnev.

13. 2013 aastal on üllatusi varuks. Luban. Ootan. Võtan vastu. HEAD UUT AASTAT!!!

Extra bonus viewing: 'A Species Out Of Control' - klikka linki.

Hingetu mehine poliitika

Mu arvamus Delfi.ee-s, kommenteerimaks eemalolijana kaelkirjakuna jälgijana.

Hingetu mehine poliitika

Kui armutu on olnud aeg meie käesolevale valitsusele. Esiteks tuli tegutseda kogu maailma halvanud finantskriisi ajastul, ühineda euroga ka kõige selle juures suruda läbi armutut kärpepoliitikat. Ja kui võrratult rahulikult eesti inimesed kõigega leppisid, ei mingit Hispaania või Kreeka stiilis märatsemist ega kärbete vastu suunatud avalikke kogunemisi. See eksperiment on ometigi aplausi väärt.

Riik toimib edasi, ent ometigi on eestlaslikult näiliselt rahulikes inimestes salaja tekkinud pikk vimm valitsejate vastu. Ja see vimm on vaikselt hõõguma asunud. Interneti kogukond tõusis valitsuse vastu seoses ACTA-ga, õpetajad korraldasid oma streigi, meditsiinitöötajad otsustasid valitsusele tõsise seisaku korraldada, kultuuri- ja haridusinimesed on taaskord meedias rahulolematuse suhtes häält tõstma asunud. Aga kas pole eestlaslik vimm hakanud pinnast koguma juba aastaid tagasi alates esimestest JOKK juhtumitest?

Jätkuvalt on juriidiliselt kõik korrektne ja kuidas saakski olla teisiti kui justiitsminister on ise skandaali keerises? Abiks pole olnud ka peaministri ja valitsuse ministrite sõnavõtud, sest ometigi suudavad nad elukutseliste poliitikutena oma sõnadega rahvast veel enamgi vihale ajada. Neis mehistes sõnades valitseb emotsionaalne puudulikkus ning empaatiavõime puudus. Ja arvatavasti ongi meil Euroopa kõige mehisem valitsus, kus meeste keskel istub vaid üks põline linnapiiga -keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. See ei ole aga 21. sajandi valitsuse puhul normaalne, mehe mõistusest siin enam ei piisa. ma arvan, et see ei ole normaalne 21 sajandi valitsuse puhul.

Üle kolme korra Riigikokku ei saaks

Eesti on niivõrd väike riik, et kohati tundub 101 parlamendiliiget asjatu raiskamisena. Seda enam, et diskussioon on ammu saalist kadunud. Eesti suudab olla väga kiire ja dünaamiline. Riik on suures mahus üles ehitatud ja selle eest on ka tunnustust pälvitud. Võib-olla ei jagugi kõigile 101-liikmele enam palju tööd. Kogu töö tehakse ära ju komisjonides - nii meie poliitikud ju väidavad. Parlamendi vähendamise ideed on varemgi proovitud avada, aga ilmselgelt pole ühelgi koosseisul huvi iseenda töökohti vähendada.

Eesti väiksusest tingituna võiks parlamendiliikmetele kehtestada maksimaalselt kolmes riigikogus osalemise reegli. Kui oled hea poliitikuna kolm korda parlamenti tagasi valitud, siis paraku neljandaks korraks enam kandideerida ei saa. Ja kui oled tõesti olnud väga hea, jääb võimalus Euroopa Parlamenti edasi liikuda. Elukutselisi poliitikuid, kes jäävad iga parlamendis istumisega järjest elukaugemaks pole meile vaja.

Selline lahendus lubaks poliitilisse ruumi siseneda uuel verel ja kiiremini kui hetkel see võimalik on. Pärast kolme aastat asuge kirjutama oma memuaare või suunduge lektoriteks, vältige muutumist iseenda karikatuuriks.

Samas on meil ka parlamendiliikmeid, kes istuvad seal aastaid ja kellest avalikkus ei tea mitte midagi. Enne valimisi tõusevad nad korraks esile, naeratavad, jagavad kommi - nii kinnistavad nad endile sooja pidevalt kasvava sissetuleku ja ka muud hüved järgnevaks neljaks aastaks. Paraku leidub ka neid, kes naeratavad vaid tagatubades ja tagavad endile sooja koha.

Te olete alasti, ärgake üles!

Parlamendis istumise piirang aitaks poliitikutel ehk oma valijaskonnaga enam sidet hoida ning konkreetse piirkonna probleemide ja rõõmudega tegeleda. Leidub meil ju ka selliseid poliitikuid, kes määratakse valimiste ajaks esindama piirkondi, ilma sealsetest oludest suurt midagi teadmata. Häältemagnetid, keda on vaja tagasi Riigikokku saada.

Ja muidugi noorpoliitikud, kelle seas valitseb isanda teenimise kultuur. Kui julged isanda peale uriseda, riskid vabatahtlikult oma positsiooni kaotamisega. Seega keegi ei julgegi uriseda. Ning see pole ainult Reformierakonna probleem.

Rahulolematus eksisteerib, see pole enam ainult luul. Luulud on üksnes valitsusel ja parlamentääridel, sest keisrite kombel usuvad nad veel endil riideid seljas olevat. Alasti pole keegi. Ja lippe ja lappe lisatakse nõela pistmata aina juurde, küll rahvas rahuneb.

Rahulolematus on, aga mis on lahendused? On selleks taaskord Riigikogu esimehe Ene Ergma meediasse lükkamine, kus ta teavitab rahulikult, et Riigikogu on valitud rahva poolt ning rahvas oodaku valitsusele hinnangu andmisega järgmiste valimisteni. Eks see ole eestlaslik tõde ja õigus: seniks vait olla ja edasi kannatada. Või siiski barrikaadidele, nii nagu Eugène Delacroix maalil “La Liberté guidant le peuple” ("Vabadus juhib inimesi" ) aastast 1830, kus naine hoiab kõrgel prantsuse lippu, et liikuda edasi vabaduse suunal.

Riigikoguliikmed, rääkige meiega, andke tagasisidet. Mis te riigis toimuvast arvate? Jah, ka sina, sa kõige vaiksem ja tagasihoidlikum liige, ava oma suu, paku ideid ja lahendusi, visioone. Ärka ülesse!

Revolutsioon koos suitsupääsukestega

Mida me tahame? EKA maja! Kuhu me tahame? Vanale kohale!

Mu arvamuslugu @ Delfi.ee

Mida me tahame? EKA maja! Kuhu me tahame? Vanale kohale!

Ehk tuleks Occupy Wall Streeti eeskujul okupeerida praegu EKA asemel laiuv autoparkla ning rajada sinna ajutine telklinnak, milles tegutseksid põgenike staatuses olevad tudengid ja õppejõud?
Kuhu kadus Eesti Kunstiakadeemia ja kuidas on võimalik, et midagi silmapiiril ei paista? Seda küsimust esitan ma hoopis välistudengite vaatevinklist, sest tundub, et Eestimaa ja eesti poliitikud on EKA maa alla vajumisega juba leppinud. Eks ole, autoparkla on ikka parem.

Mul on mitmeid sõpru-tuttavaid, kes on EKA lõpetanud või hetkel tudeerivad EKAs ja ükski neist ei suuda uskuda maja lagundamisele järgnenud stsenaariumit. Kõik olid õhevil, et asjad lähevad paremaks. Elades hetkel välismaal ja omades väga palju kunstitudengitest sõpru, mäletan nendega peetud vestlusi, kus reklaamisime EKAle valmivat uut maja soovitades kindlasti sinna välislähetusele minna. Aga nüüd, kui keegi küsib õppimisvõimaluste kohta teatud erialadel, siis ei oska soovitada midagi muud, kui et ärge hetkel veel Eestisse minge. Häbi on, et pole kohta, kuhu saata. Üks sõber lähebki üle lahe Soome, kuid lubas ka Tallinna külastada, lohutuseks.

Kuna ja kuhu valmib EKA uus maja? Kas tõesti on Eesti haridusminister nii jätkusuutlik, et suudabki vaid lõhkuda, liita, lahutada, koondada, lihvida, elimineerida? Ehk on Eesti haridusstrateegia vaatepunktist lähtudes liigutud paari pügala võrra lähemale kellegi hullumeelse ettepanekule ühendada ühendamatuid, liita liitmatuid, tekitada korporatsioon-ülikoole, vähendades kulusid ja suurendades – kas tõesti! - tulusid?

Võib ju ajurünnaku käigus mõelda, et ehk oleks tõesti tarvilik EKA ja EMTA ühendada, tekitades selliselt suure ja uhke Eesti Muusika, Kunsti ja Teatri Akadeemia. Siis ei peaks enam ühele rektorile palka maksa. Kuidas tunduks aga EKA liitmine Tallinna Ülikooliga? Siis oleks põhjust Tartu Ülikoolist kunstiteadused ära kaotada. Pole ju mõtet erialasid dubleerida. Mida vähem konkurentsi, pean silmas tudengite vaatevinklist, seda enam põhjust õppima-elama suundumiseks sinna, kus on enam valikuid. Ja kui see ongi plaan, siis kus on olnud eelnev avalik arutelu? EKA uue maja arhitektuurikonkurss lähtus ju vana maja krundist. Kõik see energia, vaev ja finantsid on lihtsalt lennutatud... Kuhu?

Haridusministeerium on ähvardava sammu Eesti kõrgkoolide suunas astunud, paludes neil endil oma kõrid läbi lõigata ning ebavajalikud, dubleeritavad erialad omavahel vabatahtlikult kakeldes ära kaotada. Usun, et Aaviksoo on tugev strateegiamängudes, on ta olnud ju ka kaitseminister. Kindlasti oma vaimusilmas ta juba teab, kuidas asjad saavad olema, hoolimata tudengite, õppejõudude, rektorite vastuseisust.

Võib-olla tõesti dubleeritakse erialasid ja kohe kindlasti on see Eesti riigi eelarvele kahjulik, küüniliselt lähenedes. Enda haridustee jätkamiseks valisin just Tartu või Tallinna Ülikoolist väiksemad ja intiimsemad kõrgkoolid. Nii asusin õppima Viljandi Kultuuriakadeemiasse, mis hiljem liideti Tartu Ülikooliga ning mille kohal pidevalt on helisenud hingekell (Haridus- ja Teadusministeeriumi vaatevinklist).

Mäletan neid ärevaid liitumiseelseid aegu ja mõneti (kohe-kohe tuleb osa erialasid ära kaotada) on need ajad tagasi. Pärast Viljandit jätkasin õpinguid EMTAs ning võtsin loenguid ka Tallinna Ülikoolist. See oli pisut ehmatav kogemus, sest ma polnud varem osalenud massiloengutes. Ehmatav oli asi aga seetõttu, et individuaalsest lähenemiset jäi vajaka.

EKA rektorile Signe Kivile prooviti hiljuti siseringis umbusaldust avaldada, kuid see kukkus läbi. Umbusaldusavalduse täielikke põhjuseid avalikkus ei tea. Aga las ma arvan – EKA maja saaga?
Tegelikult peaks EKA töötajaskond ja tudengid hetkel nii kõvasti kokku hoidma, et Balti kett ka selle kõrval kahvatuks. Signe Kivist lahti saamine võiks olla kellelegi väga kasulik, sest uus, kas või ajutine rektor oleks ehk koostööaltim Haridus- ja Teadusministeeriumi pakutavate lahendustega.

Võib-olla sobiks EKA maja lahenduseks Occupy liikumise sarnane lähenemine? Ehk tuleks okupeerida praegune autoparkla ning rajada sinna ajutine telklinnak või soojaklinnak, milles tegutseksid põgenike staatuses olevad tudengid ja õppejõud. Vot see oleks alles disain-lahendus. Las siis Aaviksoo saadab politsei seda asutust likvideerima. Kindlasti jõuaks selline protestiliikumine ka välismeediasse ning suunaks üle maailma tuhandete kunstitudengite pilgud ja sammud EKA uuele majale toetust avaldama.

(Autor on EMTA humanitaarteaduse magister.)

PunkConvict Action

Avasin Twitteri konto: https://twitter.com/punkconvict

"Follow me...". Mingisugune selline pop-laul oli, kus madal naishääl laulis "Follow me...". :)

Olen Sinikirju lind...

"Yles-alla, juuksed valla, kiigun taevapiiril vabana kui sinikirju lind..."
See Vagilaste "Kullakutse" lugu molgub mul meeles.

Toesti, ei oska ka mina kullakutsele mitte midagi kosta. Ei viitsi mina raha nimel rabada. Kui raha ei taha loomulikult tulla, siis pole mul seda raha vajagi. Ja see pole mingi anarhistlik-sotsialistlik labulaul mul siin, sest pole ma kumbakit. Ja ammugi ei soovi olla ma kapitalistlik ori, koeraraibe, kes ikka soogipoolikest taga kiunub.

Olen nyyd 2 paeva kodus puhanud, sest esmaspaeval avastasin endal olevat 38.4c palavikku. Pole yle 38c palavikku kogenud lapsepolvest saati. Esmaspaeva hommikul tousin ylesse ja teadsin kohe, et miskit on lahti, sest sellist peavalu ja tunnet kehas maletasin just lapsepolvest, kui mul oli yle 38c palavikku. Kobisin ikkagi toole, sest kodus kraadiklaasi toestusmateriali saamiseks ei olnud. Kannatasin siis toojuures 10.00 kuni 14.30-ni, siis kysisin end koju. Laksin apteeki ja ostsin kraadiklaasi ning kodus veendusingi, et mu tunne mind ei petnud.

Aga samas, eks ma ise olen pisut syydi kah, sest kylmetusin juba eelmine nadal, aga ei ravinud end korralikult valja ja jatkasin lobutsemist terve nadalavahetuse jagu ning pyhapaeval lakisn veel ka basseini ujuma ning sauna, mis oli ka suur viga. Aga kokkuvottes hea, sest nyyd olen kaks paeva kodus puhanud ja niiiii hea on olnud olla, sest olen lihtsalt olnud ja tenud yhte ja teist ja hasti aeglaselt ja ainult hadavajalikku. Nii hea.

No muidugi iga paeva eest, mil ma ei toota, palka ju ei saa - aga toesti, taiesti suva!
Mul on nagunii nii suva nendest klientidest. Nii korini, voiks lausa oelda. Esmaspaevast reedeni tootamine on niivord nyri tegevus, et ma lihtsalt sooviks seal tool olla ja need tunnid roomsameelselt ara kannatada ilma igasuguse voltsi sobralikkuseta. Mind ei huvita kuidas mu kakssada klienti oma nadalavahetust veetsid, mind ei huvita, mis nende nimed on ja veelgi enam, mind ei huvita, millist kohvi nad soovivad ja mitme suhkruga! Ma pole nende isiklik psyhholoog, kellele nad oma igapaeva muresid ja roome tulevad kurtma. Kui kontoritootajad tahavad oma igavasse igapaeva ellu sopru ja suhtlust, siis otsigu seda kusagilt mujalt kui koige lahedasemast kohviku teenindaja juurest. Mul on oma elu olemas ja see on valjaspool tood!

Eks see ole ka kultuuriline erinevus, et how are you jne... aga see ON kuradima vasitav. Kuradima vasitav.

Ma isegi avastasin, et olen kultuuriliselt vasinud ja vajan puhkust, lihtsalt olemist. Sest mulle tundub, et nii paljud inimesed ei oska olla. Ma motlen vaikuses olla ja mitte midagi teha. Ikka on vaja mingit taustamuusikat, tyhja mottetut jutuloba, mingit tegevust, actionit jne... Minu meel suudab end lobustada ka ilma inimesteta paris pika aja. Ja seda aega on mulle vaja.

Virutan rusikaga vastu lauda ja sajatan, et laheb kergemaks! Saab minema kergemaks.

Ja talv saab peagi otsa! Veel poolteist kuud.

Rahu

Sometimes I just feel like a Ghost

Mul just oli pisike sujuv rattaonnetus. Potkusin kokku taksoga. Olin teel proovipaevale kohvikusse Smooth, ja soovisin jalakaijate teelt yletada teed. Kusjuures Smooth kohvik oli just seal samas tanavanurgal, aga ma ei marganud. Tanaval seisis takso, algul motlesin, et soidan takso tagant yle tee, arvatavasti oleksin siis ka kohvikut nainud, sest see oligi kohe seal. Kuid murdosasekundi jooksul motlesin ymber ja otsustasin takso eest yle tanava soita ja samal ajal otsustas ka takso vasakpooret sooritada. See oli vaga sujuv kokkuporge, mu rattas lihtsalt vajus takso esiratta alla ning ma pisut nagu kukkusin vasaku polve peale, midagi muud ei juhtunudki. No siis ma seal seisin, ratas taksoratta alla ja taksojuht ei reageerinud kuidagi. Siis ma ytlesin talle, et oleg nyyd nii hea ja tagurdage, et ma oma ratta katte saaksin. :) Oeh, oeh...
No, mis seal ikka, vahetasime paar lauset jne, aga mitte tigedalt, sest me kumbki polnud kindel, kes see otsene syydlane oli... Ah, polegi oluline.

Igaljuhul, kuna ma ikkagi olin peale onnetust pisut segaduses, siis ekslesin kusagil tanavargastikus proovipaevast ikka eemale. Motlesin, et ei lahegi, kuna ei suutnud seda kohta leida. Motlesin, et annan neile vahemalt teada, et oli onnetus ja ei saa tulla. Kuid siis tuli valja, et ei saanud ka kohvikusse helistada, sest mu telefoni krediit sai just otsa. Helistasin Jamesile, sest temaga on meil vabayhendus - ta motiveeris mind edasi minema ja juhatas. Muidu mul on ikka seda allaandjat, et nii kui natuke raske on, kohe alla andmise kihk loob sisse ja valja. Joudisn vaid 3min hilinemisega kohale (3min pole midagi!) ja tegin proovipaeva ara ja pakuti ka tookoha. Ma loodan, et ikka sain, sest sel korral otsustasin kohe oma palgaasjad sirgeks raakida, selgitada. Esmaspaevaks oodatakse siiski mind sinna tagasi.

Peale proovipaeva pidin jalutama tagasi koju. Tiigi aares markasin yhte surnud veelindu, kes hulpis seal... Ei saanudki aru, et kas tal oli lihtsalt pea vees, kuna otsis toitu. Toukasin teda, aga ta ikka oligi surnud. Uppunud? Ara kulmunud, nalginud? Ei tea...

Siis hakkas vihma sadama, varjusin suure palmi alla. Nii kui oma selja vastu palmi nojatusin, soitis minust mooda auto kirjaga Smooth. Eks ma siis pyya nyyd enam rahulikumalt votta, enam sujuvamalt.

Kui vihm otsa sai, siis korjasin ylesse veel 2 suurt palmilehte, milled tarisin oma korterisse.

Oli ikka retk.

Korraldan oma elu

Olen ette võtnud taaskord oma elu (tegelikult töötamise) ümberkorraldamise.
Peale USA reisi toimus nii palju muutusi (taaskord). Ei olnud ju mul tööd enam, sest lahkusin (kuigi see vana kohvik helistas mulle korduvalt tagasi ja palus kaaluda taastöötamist seal) oma vanast kohvikust jäädavalt. Sain küll lootustandva tööotsa Trunk nimelises restoran-baaris, mis maksis hästi, aga korraga kadusid seal vahetused ja üldse sügise saabudes kadus klientuur. Inimeste mõttes oli tore koht, aga mul olid vaid õhtused vahetused, mis lõppesid pahatihti peale ühte öösel.

Siis leidsin endale töökoha ühes toredas shokolaadi kohvikus, selle kohaga tundus, et lõpuks ometi leidisin midagi maitsvat hingele. Aga appikene, shokolaad või sitt, vahet pole. Ma pole veel nii nõmeda korralduse ja ülemustega kohas töötanud. Alguses ma ei saanud aru, et miks seal kõik nii imelikult vait ja asjalikud on. Siis taipasin, et igalpool on turvakaamerad. Paaril korral ma mõtlesin, et mida see ülemus mulle taha ruumi järgi kobiseb kui ma seal midagi korrastan - siis sain aru, et seal puudus turvakaamera, ju siis arvati, et ma niisama passin seal. Tuldi kontrollima.

Aga siis ma ka veel mõtlesin, et ju siis need vaheülemused on pisut imelikud, aga lõpuks tuli välja, et tegelikult selle koha omanik on hoopis täielik kontrollifriik ja tema äri on tema impeerium, mida ta hirmuvalitsemise all hoiab. Oh isver, peale omanikuga kontakti soovin sealt lihtsalt minema saada. See koht on nagu natside koonduslaager, et töö teeb sind vabaks, kiiremini ori! ja orjad omavahel suhelda ei tohi. A ma olen seal ka pisut salaja uurimistööd teinud ja arvan, et kui ma sealt nüüd välja saan, siis kohtusse ma nendega ka lähen. Nõuan kõik oma seadusejärgselt mitte makstud palga välja. Niivõrd kõva eestlasest austraallane ma olen juba küll.

Ja teine suur muutus oli, et me pidime oma vanast elukohast välja kolima. James oli seal ju elanud kokku juba 8 aastat. Oligi aeg kolida. Koduga oli õnne. Üks pühapaev, nii poolteist kuud tagasi, ärkasime ülesse ja mõtlesime, et oleks aeg siis uut kodu otsida. Läksime vaatama ühte Art Deco stiilis korterit St Kilda linnaosas, see mis merele lähemal. Korter meile meeldis, andsime avalduse sisse ja saime selle kohe endale. Korter on tõesti ruumikas, vana ja hea!

Üks pilt kah kodu ukse eest, me elame teisel korrusel ja korter on rõdu ja kaminaga! Väga uhke! Kõigi mugavastuega.

Tere, ma olen tagasi.

Tere, jah.
Olen tagasi.
Paus on labi,
Ja pole yldsegi habi,
viibides eemal.
Olin vasinud.

Blogimine vasitas.
Aga nyyd olen tagasi, kuid millise intensiivsusega, seda veel ei tea. Kord nadalas? Kord kuus? Kord kvartalis? Kord aastas? Kord yhe dekaadi jooksul - no see viimane oleks arvatavasti liiast. :)

Ja olen nyyd 30, igavesti 29.

30 on tore olla. Motle, kui ma elan vaid 60 aastaseks, siis pool elu on labitud.;) Arvestades eesti mehe lyhikest eluiga vorreldes eesti naise elueaga, siis poelks ju imestada midagi. Loodetavasti Austraalia paike pikendab mu eluiga vahemalt 120.

Aga tagasi 30seks saamise juurde.

Voiks ju kysida, et 'is it only love that he wants'? Siis see oli mul labiv otsing 20ndates. Uskumatu, aga ma leidisn selle. Tundsin ara ja andusin tingimusteta armastusele - ja see ongi minust teinud kosmilise kinkepaki vaariliseks. Arge alahinnake armastuse vaartust. Maailm vajab armastust.

Kuid veelkord tagasi 30seks saamise juurde.

Mmm... nyyd on kaes aeg, Aeg. Vaidetavalt 30ndad on parim aeg su elus. Oled 20ndatest labi tulnud, tead enam, selgroog on tugevam, haal valjem, oma haale kola ilusam. See tuleb panna teenistusse. 30ndad saavad olema eneserealisatsiooni ajaks.

See koik tuleb.

Tere, ma olen tagasi.



Yks foto kah peost. See ongi me uus korter, kaminaga! :)