Vahepeal ma mõtlen, et ei taha negatiivsetest asjadest blogisse kirjutada. Et mis ma ikka virisen ja vingun ja mida see lõpetuseks ka aitab. Noh, eks ta pisut aitab, saab kogu sopa välja kirjutada. Hakkab kergem. Kuid kas see tegelikusses midagi ka paremaks muudab?
Meil siin algas kevad, eile juba! Talv on pikali. Talv oli sel aastal kraad-paar soojem kui eelnevatel ja vihma sadas ka vähem kui eelnevatel. Olin tubli - ei jäänudki haigeks!
Aga negatiivsusest nüüd. Ma tõesti arvan, et inimeste negatiivsus-virisemine-õelus-jne tuleneb mingist seesmisest õnnetu-ohver olemisest, et elatakse elu, kuigi ehk ihaletakse midagi teist. Ja siis ei suudeta oma õnnetuse tundest üle olla ning virisetakse ja vingutakse, sest mis muud üle jääbki. Enda elus ju muutust ette võtta ei saa...
Miks seda kirjutan? Sest oma kohvikutöös puutun tihti kokku situatsioonidega, mis on oma olemuselt rassistlikud, õelad ilma põhjuseta jne... Ja kui ma vaatan, milliste inimeste suust see õelus ja viha tuleb, siis tegelikult tulebki välja, et nad ei ole oma eluga tegelikult rahul. Või on neil mingsugused kompleksid või on nad lihtsalt vähese haridusega. Viimane on kusjuures oluline.
Aga ei tasu ka ületähtsustada.
Mõned situatsioonid kohvikust. Nt täna teenindasin aasia taustaga naist (muidugi enamus arvaks kohe, et aasia = hiina, aga hiinlase ja nt indialase vahe on ju misssugune, kuid mõlemad kuuluvad aasiasse). Tegin talle võileiba, hind 6 dollarit. Mu kolleeg aga hakkas säutsuma, et peaksin küsima 7 dollarit. Ja ma ei saanudki aru miks, sest menüüs on hinnad kirjas.
Eelnevalt märkasin sama kolleegi teisele aasia taustaga naisele võileiba tegemas ja millise aeglusega ta seda tegi. Mõnusa õela aeglusega. Oli ta aeglane sihilikult?
Kaks päeva tagasi oli aga jutuajamine teise kollegiga. Lõunapausi ajal luges ta lehte (a la Õhtuleht), milles uudis immigrantide kohta. Ta pahvatas, et ega me neid siia tahagi. Aga mina olen ju ka immigrant - Euroopa taustaga. Ma siis vastasin külmalt, et ehk sõltub immigrandist. Kolleeg püüdis end kaitsta väitega, et austraalia on ülerahvastatud. Ma siis teavitasin teda faktist, et Austraalia on maalahmakas, suurusjärgus nagu terve Euroopa, aga populatsioon vaid pea 22 miljonit. Saksamaa populatsioon on nt 82 miljonit, Euroopa populatsioon on 852 miljonit, seega Austraalia on tõeline tühermaa.
Järgmine uudis oli kliima kohta, et selleks suveks ennustatakse taas suuri üleujutusi ja teisi kliima katastroofe. Kolleeg teavitas, et enam ei tahaks kogeda sellised laastavaid katastroofe. Aga küsimus jäi õhku, et kas oleksid nõus ka nt kasvuhoonegaaside vähendamise nimel oma elustiili muutma või kas nt suured saastajad peaksid maksma?
Ja terve edasise päeva me lihtsalt vaikisime teineteise suhtes. Sest mis seal ikka enam vestelda - konflikt oleks ju õhus olnud nii lihtsalt. Lihtsalt vaadete erinevus. Aga järgmisel päeval suhtlesime taas, sõbralikult.
Ja samal ajal on need kaks kolleegi tõelised vingujad teineteise kallal. Kusagil nad ei käi, midagi nad ei tee. Lihtsalt teenivad raha ja virisevad sealjuures kui väike on palk ja kui hirmus on elu. Kõik need inimesed ümberringi on nii hirmutavad, kelledele kunagi silma ei vaadata ja kellega tuttavaks ei saada. V.a. juhtudel, kui klikib ühise vihaobjekti leidmise suhtes.
Selline on elu. Ja edasi ta läheb.
Aga mina olen jätkuvalt õnnelik. Nii lihtne see ongi.
Ps! Kui see kellegi enda valik on, olla nii nagu ollakse, siis
fine by me!, kuid vihale õhutamist, vägivallale õhutamist lubada ei tohiks.
Then it's time to bite back - verbally, of course!
Melbourne paistab eemalt.
James'le meeldis see õitsev rapsipõld, pidin pilti tegema.
Melbourne 226 km.
Milawa juustutehas. Seal sai juustu proovida. Järgmises hoones juba veini ja järgmises kunsti vaadata. Külalislahkus.
Ka üks koer oli seal korralikult sõbralik.
Võilill Australis(?)
Kolast kokku traageldatud dinosaurus.
Kola lill, kevadiselt õitsev.
Vaade orgu.
Me reisiseltskond, Harper, Elliot, Mim, James. Need kaks kutti olid väga lahedad! 
Ilma suuskadeta, palun.
Võilill Europa.
Vaade Falls Creek'i suunas, pilt on tehtud Mount Beauty külast. Üks mäetipp on veel lumine.
Harper ja Elliot. Vennad. Elliot oli igavene naljatilk, mõtles alati igasugu nalju välja. Lõbus oli nendega.
Ma ja taamal me suusamajake.
