Tegin täna ohtusöögiks piima-makaroni suppi. See oli minu lapsepolve lemmiktoit, nüüd söön seda nostalgiast voi laiskusest. Seekord oli see lihtsalt lihtne lahendus - makarone oli, piima oli - no paneme need kaks kokku!
Poest toin veel lisaks lohet ja leiba.
Kui Austraalias esimest korda seda suppi tegin, ei suutnud mu korteriomanik uskuda, et selle ka ära söön. Midagi nii lihtsat ja "labast" polnud ta veel enne näinud. Talle tundus uskumatu, et soe piim ja keedumakaronid voiksid supi kokku moodustada.
***
Mul on vaja oma sülearvutit! Hetkel kasutan korteriomaniku vana läpakat, aga see toesti on väga vana. Sel on harjumus koige olulisematel hetkedel kivistuda. Ilma pohjuseta. Kaotasin selliselt oma esimese Berliini teksti. Teise suutsin päästa ja saata meilile, kolmas kivistus täna ja kaotasin ka selle! Esimesel ja teisel juhul olin just teksti kokkuvotet kirjutamas ja vota näpust.
Mu unistus on saada/osta/leida reisisülearvuti - see pisikene. Ma ei vaja väga uhket, keskpärast. Hea oleks, kui oleks eesti klaviatuuriga.
Minu armas valge sülearvuti varastati paraku Melbourne´s ära. Siiani olen olnud ilma.
Saturday, August 28, 2010
Friday, August 27, 2010
Kunst
Püüan oma ajuraasukese siin kokku koguda ning valmistuda näitus-installatsiooniks.
Eks ole, kuna ma juba siin olen ja kuna Berliin selline boheemlaste pesa on, siis voiks ju midagi kasulikku ka teha selmet koguaeg pidutseda.
Oeh, pidutsemist on siin ikka küll ja küll.
Kuigi mulle Berliin esmapilgul ei sümpatiseerinud, on berliinlased minu küll väga omaks votnud. Olen oma loomulikus olekus, suhtlen kunstnike, kirjanike jne igasugu boheemlastega.
Taas on mul ratas, uus on parem kui eelmine.
Seega loodan, et saan oma teose-näitus-installatsiooni avada lähitulevikus.
Eks ole, kuna ma juba siin olen ja kuna Berliin selline boheemlaste pesa on, siis voiks ju midagi kasulikku ka teha selmet koguaeg pidutseda.
Oeh, pidutsemist on siin ikka küll ja küll.
Kuigi mulle Berliin esmapilgul ei sümpatiseerinud, on berliinlased minu küll väga omaks votnud. Olen oma loomulikus olekus, suhtlen kunstnike, kirjanike jne igasugu boheemlastega.
Taas on mul ratas, uus on parem kui eelmine.
Seega loodan, et saan oma teose-näitus-installatsiooni avada lähitulevikus.
Monday, August 23, 2010
Berliin 3.osa, 4.osa, 5.osa...
Berliin... uskumatu, et minu esmamulje on muutunud kardinaalselt. Ma ei saa öelda, et armastan seda linna, aga kindlasti olen ma sellest linnast vaimustuses. See on minu senise elu koige ponevam sihtpunkt olnud. Lühikese siin veedetud aja jooksul olen ma väga palju uut ja enneolematut kogenud ning palju enda motlemises olevaid tabusid murdnud.
1. Mind hämmastab keha voime end ise tervendada. Koik rattaga kukkumisest tekkinud haavad on paranenud. See on hämmastav, kuidas keha end ise parandada suudab.
Esimese nädala lopus avastasin ma, et mu peas olev pisike sünnimärk on kasvanud enneolematult suureks. Juba austraalias olles avastasin, et kui ma korrutan negatiivseid motteid, mantraid voi pole rahul oma eluga, siis see väljendus sünnimärgi kasvamises. Nii pea kui ma rahunesin ja hakkasin taaskord headust nägema, motlema, hakkas ka sünnimärk taanduma. Nii ka seekord! Ja ka James oli tunnistajaks. Ma olin peale esimest nädalat valmis oma asjad pakkima, suhte lopetama ja eestisse tagasi pagema... See sünnimärk pole kunagi veel nii suureks kasvanud, nüüd, kui ma olen taaskord onnelik ja rahumeelne, kulgen koos universumiga, on laubal olev sünnimärk haihtunud. Ma arvan, et on oluline oma keha jälgida ning ka oma motteid. Negatiivsed motted tekitavad haigusi. Rahuolematus iseendaga tekitab haigusi. Rahulolematus enda eluga tekitab haigusi.
2. Leidisin endas ülesse ühe olulise kompleksi - süütunde kompleksi. Kusjuures süütunne tekitab samuti haigusi ja onnetusi. Just vahetult enne rattaga pikali kukkumist kogesin endas tohutut süütunnet - sekund hiljem lendasin trammirööbastele pikali. Justkui kompenseerimaks füüsilise valuga enda süütunnet, karistamaks ennast.
Süütunde kompleksi avastasin puht juhuslikult. Rääkisime oma sobra Uliga filmidest ning ta nii-muu-seas mainis, et Godzilla sümbol väljendab jaapanlaste süütunde kompleksi II MS koleduste pärast. Ja korraga oli mul Eureka, ka mul on see kompleks.
Süütunne on ju midagi, mida sa kahetsed peale teo sooritamist, motete motlemist. Kuidas saab midagi kahetseda, mida sa oled ise sooritanud olles terve moistuse juures?
Berliin on olnud vaimustav ja mul on hea meel, et mu korval on James, kes mul aitab avastada ennast rohkem selles linnas ja ka maha lohkuda moningaid tabusid enda motlemises.
3. Berliinis kogesin ju elu koige paremat tantsimist. See juhtus ühe vagunelamu suvefestivalil. See oli voimas!
4. Berliinis kogesin elu parimat peoohtut, väljaskäiku. Eelmisel laupäeval toimus siin Fuck Parade (alternatiiv kommertsialiseerunud Love Parade´le). See oli vägev! Be Young, Be Fucked, Be Berlin! - seesuguste loosungitega marsiti seal muusika saatel. Peale paraadi pidu, mis loppes kell 22, suundusime edasi endisesse skvotti (mida Berliinis leidub nii palju), kus toimus skvotti suvepidu. Sealt oli veel voimalik edasi minna järgnevasse skvotti, kus toimus pidu. Tundus, et sel ohtul pidutses kogu Berliin. Me suundusime peale skvotti küll tagasi teisele poole joge ühte gay-baari, kus puhaksime jalgu, et hiljem suunduda suunduda Tresor tecno-klubisse. Tresor oli ka voimas, aga rahvas oli igav. No klubi oli ikka nii suur, kaks suurt tantsuruumi + muud alad!
Otsustasime kella 3 paiku suunduda Berghain´i, mis on nimetatud maailma koige parimaks gay-tecno-klubiks (avatud siiski koikidele)!!! Väidetavalt olla selle üleeelmisel nädalavahetusel välja rentinud Lady Gaga. Sinna sissepääsemiseks on pikk järjekord ja ei voi kunagi 100% kindel olla, kas sinu välimus ja olek sobivad uksehoidjatele. Onneks meie kolmekesi saime sisse! (Eelmisel korral polnud uksehoidjad James´i ja ta sopra Ulit sisse laskud) Meie taga seisid kaks NY kutti, kes sisse ei pääsenud, nad olla juba kolmandat korda üritamas.
Ja astud sisse ning klubi on kui betoonist katedraal. See asub endises elektritehases vms. hoones. See oli suur! Heli kvaliteet ja muusika kvaliteet ja inimeste kvaliteet maksimaalne! Wow, wow, wow! 2 korrust tecnot ja muud alad lisaks. Klubi ise oli 3-korruseline.
Klubi avas uksed pühapäeval 00.00 ja sulges sel korral pühapäeval 21.00. Hommikul avatakse ka aiaterritoorium.
Me lahkusime peale vägevat pidutsemist küll 9.paiku hommikul, sest viimane söögikord oli laupäeva hommikusöök (tegelikult vahepeal näkitsesime ka kropse ja pähkleid rosinatega). Motlesime, et sööme hommikust ja magame kolm tunnikest ning läheme tagasi, aga noh, kui juba voodi leitud, siis on raske uuesti tecno lainele saada.
Speed, speed, kokaiin - see on Berliin! :)
Me onneks oli Fuck Parade´i päeval ja öösel ilm fantastiliselt soe. Voib-olla oli see selle suve parim öö, kahtlemata oli see mu elu parim pidu.
Eelmine nädal külastasime spontaanselt Potsdami, mis on vaid poole tunni kaugusel Berliinist, seal sain kogeda ka ilu arhitektuuris. Sinna koliti viimase keisri ajal kogu aristokraatia koos losside, suvemoisate ja kaunite parkidega. See on toeliselt väärt külastamist. Ilus, ilus, ilus. Ma olin roomus, et sain ära näha barokk-pärli Sans-Souci´i, aga see polnud veel koik, sest lopetuseks oli Uus-loss (vahepeal oli veel palju teisi losse), mille ees ohhetad, aga kui jalutad Uue-lossi taha, siis toimub viimane ilupurse - tajud, et aeg on lahkuda. Liiga palju ilu on väga ilus:)
Olen elus, olen Berliinis, olen noor, olen fuck´ed! :)
Ps! Üks Berliini postkaarte ütleb: Berlin nightlife - enter at your own risk. Ma votsin selle riski. Elan:)
1. Mind hämmastab keha voime end ise tervendada. Koik rattaga kukkumisest tekkinud haavad on paranenud. See on hämmastav, kuidas keha end ise parandada suudab.
Esimese nädala lopus avastasin ma, et mu peas olev pisike sünnimärk on kasvanud enneolematult suureks. Juba austraalias olles avastasin, et kui ma korrutan negatiivseid motteid, mantraid voi pole rahul oma eluga, siis see väljendus sünnimärgi kasvamises. Nii pea kui ma rahunesin ja hakkasin taaskord headust nägema, motlema, hakkas ka sünnimärk taanduma. Nii ka seekord! Ja ka James oli tunnistajaks. Ma olin peale esimest nädalat valmis oma asjad pakkima, suhte lopetama ja eestisse tagasi pagema... See sünnimärk pole kunagi veel nii suureks kasvanud, nüüd, kui ma olen taaskord onnelik ja rahumeelne, kulgen koos universumiga, on laubal olev sünnimärk haihtunud. Ma arvan, et on oluline oma keha jälgida ning ka oma motteid. Negatiivsed motted tekitavad haigusi. Rahuolematus iseendaga tekitab haigusi. Rahulolematus enda eluga tekitab haigusi.
2. Leidisin endas ülesse ühe olulise kompleksi - süütunde kompleksi. Kusjuures süütunne tekitab samuti haigusi ja onnetusi. Just vahetult enne rattaga pikali kukkumist kogesin endas tohutut süütunnet - sekund hiljem lendasin trammirööbastele pikali. Justkui kompenseerimaks füüsilise valuga enda süütunnet, karistamaks ennast.
Süütunde kompleksi avastasin puht juhuslikult. Rääkisime oma sobra Uliga filmidest ning ta nii-muu-seas mainis, et Godzilla sümbol väljendab jaapanlaste süütunde kompleksi II MS koleduste pärast. Ja korraga oli mul Eureka, ka mul on see kompleks.
Süütunne on ju midagi, mida sa kahetsed peale teo sooritamist, motete motlemist. Kuidas saab midagi kahetseda, mida sa oled ise sooritanud olles terve moistuse juures?
Berliin on olnud vaimustav ja mul on hea meel, et mu korval on James, kes mul aitab avastada ennast rohkem selles linnas ja ka maha lohkuda moningaid tabusid enda motlemises.
3. Berliinis kogesin ju elu koige paremat tantsimist. See juhtus ühe vagunelamu suvefestivalil. See oli voimas!
4. Berliinis kogesin elu parimat peoohtut, väljaskäiku. Eelmisel laupäeval toimus siin Fuck Parade (alternatiiv kommertsialiseerunud Love Parade´le). See oli vägev! Be Young, Be Fucked, Be Berlin! - seesuguste loosungitega marsiti seal muusika saatel. Peale paraadi pidu, mis loppes kell 22, suundusime edasi endisesse skvotti (mida Berliinis leidub nii palju), kus toimus skvotti suvepidu. Sealt oli veel voimalik edasi minna järgnevasse skvotti, kus toimus pidu. Tundus, et sel ohtul pidutses kogu Berliin. Me suundusime peale skvotti küll tagasi teisele poole joge ühte gay-baari, kus puhaksime jalgu, et hiljem suunduda suunduda Tresor tecno-klubisse. Tresor oli ka voimas, aga rahvas oli igav. No klubi oli ikka nii suur, kaks suurt tantsuruumi + muud alad!
Otsustasime kella 3 paiku suunduda Berghain´i, mis on nimetatud maailma koige parimaks gay-tecno-klubiks (avatud siiski koikidele)!!! Väidetavalt olla selle üleeelmisel nädalavahetusel välja rentinud Lady Gaga. Sinna sissepääsemiseks on pikk järjekord ja ei voi kunagi 100% kindel olla, kas sinu välimus ja olek sobivad uksehoidjatele. Onneks meie kolmekesi saime sisse! (Eelmisel korral polnud uksehoidjad James´i ja ta sopra Ulit sisse laskud) Meie taga seisid kaks NY kutti, kes sisse ei pääsenud, nad olla juba kolmandat korda üritamas.
Ja astud sisse ning klubi on kui betoonist katedraal. See asub endises elektritehases vms. hoones. See oli suur! Heli kvaliteet ja muusika kvaliteet ja inimeste kvaliteet maksimaalne! Wow, wow, wow! 2 korrust tecnot ja muud alad lisaks. Klubi ise oli 3-korruseline.
Klubi avas uksed pühapäeval 00.00 ja sulges sel korral pühapäeval 21.00. Hommikul avatakse ka aiaterritoorium.
Me lahkusime peale vägevat pidutsemist küll 9.paiku hommikul, sest viimane söögikord oli laupäeva hommikusöök (tegelikult vahepeal näkitsesime ka kropse ja pähkleid rosinatega). Motlesime, et sööme hommikust ja magame kolm tunnikest ning läheme tagasi, aga noh, kui juba voodi leitud, siis on raske uuesti tecno lainele saada.
Speed, speed, kokaiin - see on Berliin! :)
Me onneks oli Fuck Parade´i päeval ja öösel ilm fantastiliselt soe. Voib-olla oli see selle suve parim öö, kahtlemata oli see mu elu parim pidu.
Eelmine nädal külastasime spontaanselt Potsdami, mis on vaid poole tunni kaugusel Berliinist, seal sain kogeda ka ilu arhitektuuris. Sinna koliti viimase keisri ajal kogu aristokraatia koos losside, suvemoisate ja kaunite parkidega. See on toeliselt väärt külastamist. Ilus, ilus, ilus. Ma olin roomus, et sain ära näha barokk-pärli Sans-Souci´i, aga see polnud veel koik, sest lopetuseks oli Uus-loss (vahepeal oli veel palju teisi losse), mille ees ohhetad, aga kui jalutad Uue-lossi taha, siis toimub viimane ilupurse - tajud, et aeg on lahkuda. Liiga palju ilu on väga ilus:)
Olen elus, olen Berliinis, olen noor, olen fuck´ed! :)
Ps! Üks Berliini postkaarte ütleb: Berlin nightlife - enter at your own risk. Ma votsin selle riski. Elan:)
Wednesday, August 11, 2010
Berliin 2.osa
6.päev suubus siiski taaskord ohtusesse pidustusse, sünnipäeva.
7.päev algas tugeva masendusega. Nagu kana kahe tera vahel, tea mida nokkida. Kuid päev loppes roomus. Ja roomus elutsükkel algas taas, sest...
8.päeva hommikul ärkasin ma ülesse, mu silmad avanesid, kuigi ma olin pohmellis 7.päeva pidustustest, oli naturaalne roomus meel minus tagasi. Ärkasin ülesse raskest unest. Elu on lill. Jorjen, roos, meelespea, kannike, lumikelluke.
Berliin on lalalalalaaalalaaaa...
Berliin on la la la la laa
Minu meelest on see Euroopa üldse üks naljakas asi. Kas pole vaimukas see, et peale Berliini müüri langemist pakkusid prantsuse arhitektid uue Berliini ülesehitamise lahenduseks koige vana lammutamist, sealhulgas ka Brandenburgi väravate kokkulükkamist. Kas pole see vaimukas.
Aga prantsuse vein ja prantsuse juust on toepoolest paremad kui saksa vein ja saksa juust. Midagi pole parata. Austraalia vein see eest on monusalt värske. 7.päeva lopus joime Austraalia, Saksa ja Itaalia veini.
Berliin on lalalalalalalalaa...
7.päev algas tugeva masendusega. Nagu kana kahe tera vahel, tea mida nokkida. Kuid päev loppes roomus. Ja roomus elutsükkel algas taas, sest...
8.päeva hommikul ärkasin ma ülesse, mu silmad avanesid, kuigi ma olin pohmellis 7.päeva pidustustest, oli naturaalne roomus meel minus tagasi. Ärkasin ülesse raskest unest. Elu on lill. Jorjen, roos, meelespea, kannike, lumikelluke.
Berliin on lalalalalaaalalaaaa...
Berliin on la la la la laa
Minu meelest on see Euroopa üldse üks naljakas asi. Kas pole vaimukas see, et peale Berliini müüri langemist pakkusid prantsuse arhitektid uue Berliini ülesehitamise lahenduseks koige vana lammutamist, sealhulgas ka Brandenburgi väravate kokkulükkamist. Kas pole see vaimukas.
Aga prantsuse vein ja prantsuse juust on toepoolest paremad kui saksa vein ja saksa juust. Midagi pole parata. Austraalia vein see eest on monusalt värske. 7.päeva lopus joime Austraalia, Saksa ja Itaalia veini.
Berliin on lalalalalalalalaa...
Monday, August 9, 2010
Berliinis
Olen onnelikult Berliini kohale joudnud. Ka onneliku onnetuse juba läbi elanud.
Elu siin ongi just seesugune nagu ma seda ette kujutasin - täis suhtlemist ja ringi kondamist. Mitte, et see ideaalne elamiseviis oleks, aga ajab asja ära... Taaskord tagasi elu juures a la "maks ei suuda alkoholi varsti enam ära seedida".
1.päev: Esmamulje oli kohutav. See linn näeb mu meelest suhteliselt kole välja. No tänu II MS-le siis. Hästi lammutasid need Hitler ja Stalin.
2.päev: Saime endile rattad. Kaks tükki korraga. Berliin muutus koheselt palju ilusamaks ja huvitavamaks.
3.päev: Külastasime queer-skvotti. See oli ponev. Jäime sinna pikemaks ajaks, sest vihma hakkas sadama. Hiljem sealt lahkudes jäi mu ratta esiratas trammirööpasse kinni ja ma lendasin teele pikali. Üldine vihmast tulenev libedus soodustas kah seda onnetust. Käpp sai katki, küünarnukk ja polv ka. Aga olen elus ja ajud jäid ka kolba sisse. Hiljem läks veel mu ratta üks pidurijuhe katki. Selliselt siis. Käisime ka ühel näituse avamisel - suitsetati seal jube palju. Üldse suitsetatakse siin väga palju.
4.päev: Päev otsa puhkasime, et ohtuseks peoks valmistuda. Peole eelnes veel üks kunstihappening ja baari külastus. Pidusse joudsime alles poole kolme paiku, kuid järjekord ukse taga oli oi missugune! Onneks me tuttav oli teinud peo tarvis valgustuse, seega saime ilma järjekorrata ja ilma rahata sisse. Tore. Pidu oli ka tore. Lahkusime kell seitse hommikul, kuid pidu ise veel kestis edasi.
5.päev: Puhkasime, toibusime, aga ohtul tulid külalised ja läks taaskord koos veiniga kuni kella kaheni öösel. Oeh!
6.päev: Ei viitsi kuskile minna, hakkasin vaatama Austraalia viisa asju. Kui palju asjaajamist! Oeh.
Täditütar kirjutas, et elu on jorjen. Pean temaga ühinema. Kodu pole, tööotsakest pole, aga elu ise on olemas. Raske on. Tüütu kah. Ei viitsi sedasi kodutu olla, aga mis parata...
Korter, kus elame on vahva. Elan Neukollni linnaosas. See on hea boheemlaslik kant. Kui Tallinnas Kalamajas oleksid veel korgemad majad ja kivist, siis olekski Kalamaja Neukolln.
Berliini ma endale siiski elamiskohaks ei valiks... pole sellist tunnet selle linnaga. Linn on tore, aga... Mulle meeldib Melbourne, Melbourne´l on sharmi, volu, veetlust. Berliin on vaga reeglitevaba, mis on hea, aga kuidagi väsitav kah. Kuid ma saan aru, miks melbournlased Berliini armastavad - sest Berliin on toesti koike seda palju rohkem, mida Melbourne püüab olla.
Elu siin ongi just seesugune nagu ma seda ette kujutasin - täis suhtlemist ja ringi kondamist. Mitte, et see ideaalne elamiseviis oleks, aga ajab asja ära... Taaskord tagasi elu juures a la "maks ei suuda alkoholi varsti enam ära seedida".
1.päev: Esmamulje oli kohutav. See linn näeb mu meelest suhteliselt kole välja. No tänu II MS-le siis. Hästi lammutasid need Hitler ja Stalin.
2.päev: Saime endile rattad. Kaks tükki korraga. Berliin muutus koheselt palju ilusamaks ja huvitavamaks.
3.päev: Külastasime queer-skvotti. See oli ponev. Jäime sinna pikemaks ajaks, sest vihma hakkas sadama. Hiljem sealt lahkudes jäi mu ratta esiratas trammirööpasse kinni ja ma lendasin teele pikali. Üldine vihmast tulenev libedus soodustas kah seda onnetust. Käpp sai katki, küünarnukk ja polv ka. Aga olen elus ja ajud jäid ka kolba sisse. Hiljem läks veel mu ratta üks pidurijuhe katki. Selliselt siis. Käisime ka ühel näituse avamisel - suitsetati seal jube palju. Üldse suitsetatakse siin väga palju.
4.päev: Päev otsa puhkasime, et ohtuseks peoks valmistuda. Peole eelnes veel üks kunstihappening ja baari külastus. Pidusse joudsime alles poole kolme paiku, kuid järjekord ukse taga oli oi missugune! Onneks me tuttav oli teinud peo tarvis valgustuse, seega saime ilma järjekorrata ja ilma rahata sisse. Tore. Pidu oli ka tore. Lahkusime kell seitse hommikul, kuid pidu ise veel kestis edasi.
5.päev: Puhkasime, toibusime, aga ohtul tulid külalised ja läks taaskord koos veiniga kuni kella kaheni öösel. Oeh!
6.päev: Ei viitsi kuskile minna, hakkasin vaatama Austraalia viisa asju. Kui palju asjaajamist! Oeh.
Täditütar kirjutas, et elu on jorjen. Pean temaga ühinema. Kodu pole, tööotsakest pole, aga elu ise on olemas. Raske on. Tüütu kah. Ei viitsi sedasi kodutu olla, aga mis parata...
Korter, kus elame on vahva. Elan Neukollni linnaosas. See on hea boheemlaslik kant. Kui Tallinnas Kalamajas oleksid veel korgemad majad ja kivist, siis olekski Kalamaja Neukolln.
Berliini ma endale siiski elamiskohaks ei valiks... pole sellist tunnet selle linnaga. Linn on tore, aga... Mulle meeldib Melbourne, Melbourne´l on sharmi, volu, veetlust. Berliin on vaga reeglitevaba, mis on hea, aga kuidagi väsitav kah. Kuid ma saan aru, miks melbournlased Berliini armastavad - sest Berliin on toesti koike seda palju rohkem, mida Melbourne püüab olla.
Thursday, August 5, 2010
Wednesday, August 4, 2010
Lahkumine
Sel korral on lahkumine raskem... Kell on 21.21 ja ma pole veel pakkimisega alustanud. Lennuk väljub hommikul kell 8.20 - Tartust! Otsin igasugu muid tegevusi, kõik tundub põnevam ja olulisem kui taaskord pakkimine ja millegi lõpetamine. Sel korral on raskem...
Mõtlen isegi, et miks peab olemas olema selline tunne nagu armastus... Kas ongi üldse seda olemas? Sel korral tunnen, et ma ei lahku niisama, et ma ei põgene (nagu võis see olla esimesel korral) vaid, et ma lahkun kellegi juurde. Oma armastatu juurde. Mõtted lähevad isegi nii kaugele, et kui ta mulle Berliini lennujaama vastu ei tule, siis võtan esimese pileti ja sõidan Tartu tagasi.
Eestis on nii lihtne, palju lihtsam... Aga samas on asju, mis mulle siin ei meeldi. Mulle ei meeldi eesti marukonservatiivsus, see on lausa tagurlikkus. Uuendustele ei olda varmad. Kohati tundub, et 1.35 miljonit eestimaalast taovad endile rindu ja on uhked, et pisikene eesti ongi maailma naba ja kõik mis siin on, on ainuõige. Et justkui ülejäänud ~6 miljardit inimest elavad kõik mingi vale süsteemi järgi. Ometigi tunnen ma mujal vabadust enam. Seda vabadust, mida eestlased nii väga ihkasid, kuid mida ma ometigi siin ei tunneta. Ja ei tunneta ka rõõmu, kuigi ma ise olen loomuldasa rõõmus inimene.
Austraalias ei meeldi mulle üldine närvilisus. Seda on väga palju. Üksteisele ollakse kui koerad. Aga siiski on Austraalis rõõmu ja vabadust enam, sest inimesi on rohkem ja endasarnaseid on kergem üles leida.
Kuidas siis tõlgendada nõuannet, mis mulle ilmus unenäos tumedas kajata ruumis ja mis tungivalt lausus: "Otsusta ära, kas sa lähed edasi või astud paar sammu tagasi? Mina toetan sind igal juhul." See on minu vaba valik. Meil kõigil on alati vaba valik oma tuleviku käikude määramisel ja valikuid on meil alati enam kui üks. Alati.
Ja siinkohal meenub mulle üks suur avastus, milleni juhatas mind omal ajal mu magistritöö juhendaja Ruth Alas. Kui mul oli probleem, et kas lahendada küsimus nii või naa, siis Ruth ütles, tee nii ja naa, ühenda mõlemad, eesmärgiga, et saab kõige parem. 2 in 1.
Nii, et ma siis lähen ikkagi edasi, aga kui kedagi lennujaamas vastas ei ole, siis tulen tagasi. Sel korral ma järgnen armastusele, aga ma soovin teostada ka iseennast.
Mu viimane tänaõhtune pakkimiseelne grafitipraktika
Mõtlen isegi, et miks peab olemas olema selline tunne nagu armastus... Kas ongi üldse seda olemas? Sel korral tunnen, et ma ei lahku niisama, et ma ei põgene (nagu võis see olla esimesel korral) vaid, et ma lahkun kellegi juurde. Oma armastatu juurde. Mõtted lähevad isegi nii kaugele, et kui ta mulle Berliini lennujaama vastu ei tule, siis võtan esimese pileti ja sõidan Tartu tagasi.
Eestis on nii lihtne, palju lihtsam... Aga samas on asju, mis mulle siin ei meeldi. Mulle ei meeldi eesti marukonservatiivsus, see on lausa tagurlikkus. Uuendustele ei olda varmad. Kohati tundub, et 1.35 miljonit eestimaalast taovad endile rindu ja on uhked, et pisikene eesti ongi maailma naba ja kõik mis siin on, on ainuõige. Et justkui ülejäänud ~6 miljardit inimest elavad kõik mingi vale süsteemi järgi. Ometigi tunnen ma mujal vabadust enam. Seda vabadust, mida eestlased nii väga ihkasid, kuid mida ma ometigi siin ei tunneta. Ja ei tunneta ka rõõmu, kuigi ma ise olen loomuldasa rõõmus inimene.
Austraalias ei meeldi mulle üldine närvilisus. Seda on väga palju. Üksteisele ollakse kui koerad. Aga siiski on Austraalis rõõmu ja vabadust enam, sest inimesi on rohkem ja endasarnaseid on kergem üles leida.
Kuidas siis tõlgendada nõuannet, mis mulle ilmus unenäos tumedas kajata ruumis ja mis tungivalt lausus: "Otsusta ära, kas sa lähed edasi või astud paar sammu tagasi? Mina toetan sind igal juhul." See on minu vaba valik. Meil kõigil on alati vaba valik oma tuleviku käikude määramisel ja valikuid on meil alati enam kui üks. Alati.
Ja siinkohal meenub mulle üks suur avastus, milleni juhatas mind omal ajal mu magistritöö juhendaja Ruth Alas. Kui mul oli probleem, et kas lahendada küsimus nii või naa, siis Ruth ütles, tee nii ja naa, ühenda mõlemad, eesmärgiga, et saab kõige parem. 2 in 1.
Nii, et ma siis lähen ikkagi edasi, aga kui kedagi lennujaamas vastas ei ole, siis tulen tagasi. Sel korral ma järgnen armastusele, aga ma soovin teostada ka iseennast.
Mu viimane tänaõhtune pakkimiseelne grafitipraktika
Tuesday, August 3, 2010
Spencer Tunick'i The Base
Ametlik foto avaldatud! Klikka uudist.
Kusagil seal lebame ka mina, James ja Richard
"The base, the core, the heart of any truly free society depend on its acceptance of its diverse community as equal citizens." - S.Tunick
Kusagil seal lebame ka mina, James ja Richard"The base, the core, the heart of any truly free society depend on its acceptance of its diverse community as equal citizens." - S.Tunick
Subscribe to:
Posts (Atom)