Wednesday, February 24, 2010

Lihtsat huvitav, kui palju huvitvaid asju elus ikka juhtub...

jatkub... arengud jatkuvad... universum ikka veel keerab end...

Tuesday, February 23, 2010

Vabandame!

INVENTUUR

Avame ei-tea-kuna

Sunday, February 21, 2010

Universum keerab ennast...

... aeglaselt kuid kindlat minule kasulikus suunas. See Brunswicki eluetapp hakkab loppema. Uus valjavaade (uus kolimine) ootab Carltonis. Suburbiast tagasi linna, otse kesklinna aarde: naituste, klubide, kohvikute, raamatupoodide keskele. Oh, jess!

Jah, UUS ja taaskord ajutine kolimine, seekord kolmeks kuuks.

Me sober, kes oli vahepeal Hiinas, saabus tagasi Melbourne'i ning suundub edasi NY, otsis ajutist yyrnikku. Mulle see pakkumine sobib ja talle ka.

Ootan veel veidike, et Universum taispoorde mu suunas taielikult pooraks.

Monday, February 15, 2010

Uus tunne - armas



Soitsime eile Melbourne'i linnast koju ja vaatsin Melbourne'i poole ja tundsin, et see linn on armas. Et tegelikult on see linn armas. Varemalt ma pole seda linna armsana tajunud.

Mis muutis Melbourne'i sel hetkel armsaks? Aksepteerimine sellisena nagu ta on. Ta on ju toepoolest armas. Tema kolonialistlik viktoriaanlik arhitektuur, mitte-midagi-erilist pilvelohkujad, Kuninglik Naitusehoone, mida ymbritseb munakivisillutise asemel asfald - koik see kokku. Aga ka uued vaated.

Eile avastasin uue vaate raamatukogu suure lugemissaali kuplile. See oli kaunis. Vaatasin seda kuplit paris mitu hetke. Eile avastasin ka uusi vaateid ohtustele pilvelohkujatele, olles pyhapaevaohtuses tyhjal parkimisplatsil, kus muusikaks asfaldil veerev plekkpurk ja saatvaks haisuks rentslis madanev kala. See on linn. Armas.

Eile kylastasime Peacock'i baari, kus katusealal sai nautida linna. Tegemist oli queer-seltskonnale moledud peoga... Aga pidu oli igav. Seltskonna enamiku moodustas lips-stick lesbians. Nad nagid valja toepoolest kaunid (ja edukad!). Miks on nii, et kui pidu toimub uhkemas kohas ja kiire vaatluse pohjal saab vaita, et peolistest enamus on keskmisest edukam, on pidu iseenesest palju igavam, pealispindsem...? Ah, ei tea.

Aga tana olen vasinud, eile sai ka tootatud ja basseinis ujutud... Olen vasinud. Keha on vasinud, vaim ka, aga tahaks midagi enamat.

Thursday, February 11, 2010

Ei ole

Taevast ei ole pea kohal
Ei, ma ei ole kõrgemal kui taevas
ei ole ka pilvede sees
ja tähti pole...

Kõik lennukid kukuvad alla

Üksik lennuk lendab taevas
Veel üksildasem lennuk järgneb talle

Mõlemad suunduvad tumenevasse pilve
On vaikne ja lööb välku

Kas piloot on uinunud?
Kas teine piloot on uinunud?
Nad lendavad paisuva tormipilve sisse

Midagi pole enam näha
Ka mitte viimase lennuki sabaotsa
Vaid välku lööb

Pilve seest paistab valgus
Ehk on need lennuki tulukesed?

Tuesday, February 9, 2010

Vanker hakkab vaikselt liikuma

Tana oli esimene koolituspaev Wilderness Societys. Jep, mu soov rohelist tookohta omada on saanud reaalsuseks. Vaikus toopollul hakkab taaskord kaduma. Toopaev algab kell kymme ja loppeb 4.30. Super-truper! Ma olen nyyd Wilderness Defender:)

Monday, February 8, 2010

Ma olen nii arevil ja erutatud...

...et hyppaks roomust lakke ja pissiks pyksi:D Taistin just osalemistaotluse ylevalpool oleva maailmakuulsa kunstniku yleskutse tarvis. Appi! Wow! Kui Lahe! Riided seljast kunsti nimel!
Broneerisime endile ka lennupiletid ara, seega 25.02-01.03 oleme me Sydney's!!!! Ma pissin pyksi koige selle roomu peale;D Koikidest nendest tasuta pidudest, mis me voitsime, huvitab mind koige enam just S.Tunick'u yleskutse. Maletan, kui olin veel eestis, siis motlesin, et oleks ylivagalahe Tunick eestisse kutsuda, ja nyyd on temaga kohtumine labi foto reaalselt voimalik!!! Oh My God! Juba tulevadki tilgad pyksi:D

Ma käisin paraadil...


Hei hei, mina olen "roheliste" sektsioonis,
noormees tagaplaanil sinise pluusi ja musta kaabuga:)
The Age ametlik foto, minu 15.min. kuulsust:)

...gay-paraadil:)

Marssisime koos Jamesiga `Roheliste` grupis ja päris lõbus oli. Inimesed hõiskasid ja tervitasid meid. Me hõikasime GO GREEN! jne.

Paraad oli viimane üritus pikas Midsummeri Festivali ürituste jadas. Teagi, kui mitmetel sündmustel me osalesime. Arvatavasti näitusteavanemisi kogunes kõige enam. Samas ka teatrit. Eile vaatasime kaasaegse tantsu etendusi. Wow! Tõeliselt hea õhtu oli. Peale tantsu suundusime Butterfly klubisse, mis iseenesest oli juba vaatamisväärsus. Interjöör oli nagu Alice Imedemaal - muinasjutuline. Mulje jättis juba WC, seal oli nii hea lõhn, kui igikestev kevad ning ma ei nuputanudki välja, kust see lõhn tuli. Butterfly klubis vaatasime Best of festival kabaree kava. Oli tore ja ei olnud ka. Kuna ma pole eriline muusikalide hittide fänn, siis jätsid paljud laulud ja lauljad mind külmaks. Aga siiski oli lõbus. Kõik ju taaskord tasuta, kuna James võitis eelnevalt samesame.com korraldatud Endless summer jutu(lause)võistluse.

Lause oli selle kohta, kuidas ta King Beachil madalas soojas vees vedeles koos oma boyfriendiga (minuga) ning kuidas see kõik oli lähedane paradiisile. Ja võitiski! Auhinna kirjeldus siin:

There’s over $4,000 worth of experiences, including:

• A Midsumma Weekend Experience, including 2 tickets to Nexus at Gasworks Arts Park, Best of the Fest at the Buetterfly Club and 1 night accommodation at The Cullen in Prahran, five start accomodation with late check out.

Mardi Gras Parade Weekend Experience including 2 tickets to Shake It at the Argyle, Bob Downe’s Retro Gras at the Mardi Gras Festival Bar, Parade Carnival Party, Harbour ‘10 and Pool Party

• 2 Melbourne Queer Film Festival Mint Passes, valid for 7 movies during the festival

Mardi Gras Weekend Experience including 2 tickets to Say Cheese, Bondi Beach Party and Mardi Gras Party.

Universal Music Summer pack of 10 hottest CDs, including Lady Gaga, Janet Jackson, Rihanna, La Roux and more.

• A Drama Downunder Safe Sex Pack with 1 condom or dental dam for every day of Summer and an endless supply of lube.

• You and a friend on the permanent guestlist for every event at The Market this Summer

Cullen on austraalia edukamaid kunstnikke, hotelli interjööris valitsesid tema maalid.

Peale liblikaklubi jätkasimegi oma õhtut suunaga hotelli ja hiljem Marketisse, sest hooned asusid üks ühel ja teine tesisel pool teed. Hotellis oli päris tore, meil oli ka late check out, seega kobisime sealt välja alles kell üks, et St.Kildas toimuvale gayparaadile minna. Hotell oli tore, aga ka kallis. Nt öökapi peal oli veepudel ja sellel silt `kui jood, siis maksad 7dollarit`. Pudel vett!!!!

Market oli ka kallis, pilet muidu 22 dollarit ja odavaim õlu oli 7dollarit. No camoon!!! Muusika oli jura ja koht rohkem fashionistadele ja muidu toredatele tegelastele. Pisut oli siiski seal tore, sest mulle lähenes üks moekunstnik, kel oli oma bränd - nice, et ta minu sealt rahva hulgast välja valis. Mulle lähenes ka üks naine, kes soovis narkootikume, nad oma sõpradega olid mind vaadanud ja arvanud, et mul ikka on. Aga võta näpust. Arvan, et me eriti tihti järelejäänud suve jooksul sinna ei lähe.

Midsummer festival oli tore, kusagil keegi kedagi mädamunadega ei pildunud, kõik oli sõbralik ja lahe.

Ehhee, mulle tehti selline märkus, et ma olen nagu AVATAR. Seda ütles Darren´i poiss-sõber Matt. Tegelikult mina olengi AVATAR.

Gay Pride March

Friday, February 5, 2010

Elu vaatused mitmetes vaatustes

Ma pean ytlema, elu on nagu teater voi erinevad syrrealsed kaadrid. Film, mis ei taha ara loppeda. Ketrab ja ketrab ennast edasi. Pole kedagi, kes stopp nupule vajutaks.

Eile soitsin rattaga vaatama yhte maja. Unustasin oma mobiiltelefoni koju, seega ei tadnud ma kellaaega. Ma ei teadnud, kui kiiresti olin rattaga kohale soitnud. Voisin saabuda kas liiga vara voi liiga hilja. Maja oli inspekteerimiseks avatud vaid 15 minutit.

Markasin maja lahedal tanaval yhte naisterahvast, otsustasin tema kaest kella kysida. Ta ei teadnud kellaaega. Vaadates ringi, nagin tanavalopus ajalehepoodi (newsagent). See koht peab ju ometigi kellaaega teadma. Astusin poodi sisse. Seal oli muua. Vana naisterahvas, kes istus nurgas vanaaegse kassaaparaadi taga. Laksin tema juurde ja kysisin: "Kas te teate, mis kell on". Ta ei moistnud mind. Voib-olla oli asi minu eesti aksendis, voib-olla ei kysinud ma korrektselt. Poordusin ta poole uuesti: "Vabandage, kas te teate, mis kell on?". Vana naine vaatas mind kohmetunult. Otsustasin kysida uuesti, seekord osutades oma kaele, markides kohta, kus kell voiks kae peal asuda "Kas te teate mis kell praegu on?". Ta moistis mind, vaatas mind ja vastas: "Meil pole siin aega.".

Aksepteerisin vastust, sest poes polnud toepoolest kusagil kella seinal. Asusin poes niisama ringi vaatama. Riiulitel olid myygis ajakirjad ja ajalehed - vanad. Vaatsin edasi, eraldi riiul oli lastele moeldud tarvetega, pisemad manguasjad, pliiatsid jne., mille pakendid olid koik kolletunud. Kogu kaubavalikul laskus hall tolmukord. Vaatsin viimastkorda uudishimulikult ringi ning astusin poest valja. Seal toepoolest polnud aega. Voi kui oli, siis oli seal selle vana naise aeg.

Thursday, February 4, 2010

Viinapuu vaat me aijas

Tana markasin me aijas, et osad viinamarjad olid paris valmis. Noppisin neid viinapuu all seistes omale suhu.

Vihma sajab, mulle vaga meeldib vihmasadu Melbourne'i linnas. Toeline onnistus taimedele.

Nii rahulik on. Mu uues kodus on nii rahulik. Ja nii sobralik ja sotsiaalne. Voorustan yhte eesti tydrukut hetkel. Paris harjumatu - voorustada eesti tydrukut. Ta saabus uude maailma nadal aega tagasi.

Avastasime, et inimestel on siin korged aijad, naaber naabri aeda ei nae. Saab vabalt oma aijas olla nii nagu tahad. Keegi siin ei kommenteeri, et nae, sul muru niitmata voi nae, sul koer karnas. Ja keegi ei motle ka, et ei tea, mis neil need aijad nii korged on, tea, kas varjavad seal midagi, varjavad rikkust.

Eile ohtul soitsid meist pimedas mooda pea kymme jalgratturit. Koik ytlesid meile aitah. Lihtsalt seetottu, et lasime neil endist mooduda.

Elu on tore.

Ja viinapuu vaat me aijas on toesti korge.

Wednesday, February 3, 2010

Head unenaod

Unenaopyydja

Oma uues kodus olen ma nainud vaga haid unenagusid. Ool vastu teisipaeva nagin koguni kahte vaga head unenagu.

1.
Olin tantsija voi tantsutudeng. Mina, koos grupiga valmistusime etteasteks. Yhel hetkel oligi show aeg kaes. Meie ees oli publik, kes oli "eestlaslikult" arvustavas eelootuses. Tantsu ajal sain aru, et mina olin shows esitantsija. Ma tapselt ei teadnud, mida ma tegema peaksin, kuid otsustasin improviseerida. Keset showd yhines tantsijatega yks must (austraalia parismaalane), kes asus puhuma didgeridood. See oli vaga voimas. Sest meie show muutus korrapealt palju vagevamaks (pole elus kogenud muusikat oma unenagudes, didgeridoo kola oli nii "paris", mu iga keha rakk elas muusikat labi - ja seda tajusin reaalselt). Tajusin, et minu kord on asuda naitama, milleks ma olen suuteline. Sain instinktiivselt aru, et mul tuleb sooritada saltosid ja hyppeid. Olin pisut hirmul, endas mitte kindel. Kuid otsustasin teha esimese hyppe ohku... ja ma lendasin. Asusin tantsima a la capoeira stiilis. See oli toeliselt vagev tantsida-lennata ja seda didgeridoo myrina saatel. Yhel hetkel loppes show ja asusime kummardama. Unenaos naidati mulle publiku nagusid, milles peegeldus mulje "meil tuleb oma motted tagasi votta, sest see oli vaga hea, poleks uskunud".

Ma olin vaga onnelik, sest kogu tants pohines improvisatsioonil. Peale tantsu saabusid mu juurde ajakirjanikud, kes soovisid syyvida mu improvisatsiooni oskusesse. Mu keha oli muutunud naiseks, kellekski teiseks, aga ta vahendas unenaos mu enda, mehe keha motteid. Hiljem juhendas see naine opituba improvisatsioonilisest tantsimisest.

Yhel hetkel poordus unenoekaader uude ruumi, kus harjutas tantsimist Kaidi. Ta harjutas 1. 2. 3. samm, 1. 2. samm... koordineeritult. Ta soovis improviseerida. (NB! hommikul oli mailboxis kiri temalt)

2.
Nagin unes, et ekslesime ringi koos ema ja oega. Olime eestimaal. Kondisime ringi ja yhes teeristis laksid ema ja ode oma teed, lausudes, et kohtume hiljem. Oli saabumas joulu ohtu (siiski oli soe, suvine). Ma pidin nendeni joudma kaijes vahepeal kusagilt labi. Asusin teele, aga kaotasin sihi. Vaikselt hakkas ka hamarduma. Huvitaval kombel joudsin oma ekslemisega (koos yhe mehe abiga, vist haaletasin vahepeal, soovisin isegi temaga kaasa minna ja ta armuke olla, aga ookeaniranda nahes otsustasin ymber) ookeaniranda. Sinna randa, mis on mu lemmik siin austraalias. Olin vaga roomus randa nahes ja inimesi nahes. Soovisin leida endale meest, et lihtsalt juhuseksida-seigelda. Inimkehad ja meestekehad seisid kaljudel. Seadsin oma sammud nende poole. Kuid nendeni joudes tajusin, et mu seksivibratsioonid ei joua nendeni, otsustasin edasi seigelda. Ronisin kaljudel ja varsti olin metsas ja labi metsa kylavahe teedel. Olin joudnud enda teadmata tagasi eestimaale, Mulgi kanti. Nyyd hakkas juba kindlamalt pimenema. Tundsin eksimise hirmu. Otsustasin tuldud teed tagasi minna. Korraga nagin eemal talu (mulgi talu prototyyp). Asusin selle poole teele. Joudes sinna, nagin, et see talu oli vaga rikas ja korras. Koik hooned olid uhked, moned isegi kahekordsed. Seadsin sammud suitsusauna poole, avasin isegi varava aeda, mis seal eelnevalt seisab. (see oli taaskord nii reaalne, nagu 3D! - ma tajusin ymbrust kogu oma kehaga) Suitsusauna poole kondides markasin yht tumedat mehefiguuri eemal minemas. See oli mu isa, tundsin ta ara. Ta oli hea tervise juures. Mul oli suur room teda naha. Ta oli kui armastusesymbol. Justkui olin leidnud oma armastuse. Mu room oli kahekordne, sest tajusin, et talu asus tegelikult vaga lahedal ookeanile ja mu lemmikrannale. (tegelikkuses asub mulgitalu sisemaal) Otsustasin sinna jaada, suuresti tanu ookeani lahedusele. Samas tundsin teatavat kurbust, et ei saa kuidagi emale ja oele teada anda, et ei joua nendeni.

******

Eile oosel Abbotsfordis oobides nagin unes Ita Everit. Me jalutasime koos. Mina noor mees tema korval ja tema vana elukogenud naine ja kui juhendaja minuga. Ta raakis palju ja mina vaikisin. Ta jagas elukogemust ja opetussonu. Meie teekonnal moodusid meist maskid, oranzikad-kollakas-pruunikad erinevaid emotsioone esindavad maskid. Tajusin neid justkui soites autoga ja vaadates kyljeaknast vaja, maskid lihtsalt moodusid.

******

Yhel ool nagin siin, oma uues voodis taas kahte unenagu.

1.
See on oudusunenagu. Ma olin jalile saanud inimgrupile, kes vagistas naisi ja lapsi, hiljem keetis elusalt nende vagistatud kehad ning seejarel valjastas surnud arakeedetud kehad mustades prygikottides oma tapakommuunist.

Sinna kommuuni kuulusid naised, mehed ja lapsed. Keegi kogukonnas ei teadnud, et selles kohas seal, sellised piinamised ja tapatalgud aset leidsid. Aga mina olin sellele jalile joudnud.
Ohvreid meelitasid kommuuni sisenema nii naised, mehed kui ka lapsed.

Otsustasin, et mul tuleb sinna kommuuni sisse paaseda ja see paljastada. Yhel hetkel olin sisenemas kommuuni, nad olid mind omaks votmas. Pidin paasema labi veel yhest ruumist, kuid korraga ma aevastasin ja mu noeilme hakkas mind ara andma. Valvurid asusid mind teravalt vaatama. Tundisn, et kui nyyd end paljastan, siis keedetakse ka mind ara. Kuid kusagilt ilmus yks tegelane, kes kysis, kas minuga on koik korras, et kas olen terve, kuna aevastasin. Haarasin olekorrest kinni ja ytlesin et tunnen end halvasti. Ta kutsus mind endaga kaasa no arstikabinetti. Kuna teesklesin haiget, sain aru, et mind sinna kommuuni sisse ei lasta.

Olles siiski peahoones, nagin yht last, poissi sisenemas roomsalt kommuuni. Tajusin, et teda hakatakse vagistama ja piinama ja lopuks keedetakse ta ara. Tahtsin talle teada anda, et ta ei siseneks sinna. Kuid ma ei saanud, sest siis oleksin ma ka ise surma saanud. Aga... korraga, telepaatiliselt andis mulle yrgjoud teada, et ma ei tohi sellesse situatsiooni sekkuda. Et pole minu kohustus seda tapakommuuni paljastada. Yrgjoud teavitas, et see on selle poisi kohustus, kes sisenes, kukutada see tapaorgia ja mina ei tohi sekkuda. Et kuigi sisenedes poiss ei tea, et temaga juhtuv hukutab kommuuni, on see asjade loomulik kaik ja teised ei tohi tema saatust, teekonda mojutada.

2.
See oli hea unenagu. Olin oma kodus Ossukylas. Kaes oli august ja viljakoristus oli labi. Istusin pollupeal ja nagin eemal palju suuri pohupalle ning mu pea kohal lendasid suured rekad, mille koormaks olid pohupallid. Nad lendasid mooda, joudes teatud kohta, lasid nad pohupallidel alla kukkuda. Mind hakkas huvitama see koht, kuhu neil pohupallidel lasti kukkuda. Otsustasin sinna minna, see koht oli eemal ja seal oli toesti suur hunnik pohupalle. Kogu mu teekonna jooksul lendasid uued ja uued rekkad pohupallikoormatega me molema sihtkohta. Enne kohale joudmist hakkasid ilmuma teetoolised, kes juhendasid liiklemist seal. Ma olin pisut segaduses. Sain aru, et seal toimub hoopis uue linnajao arendamine. Loodud oli juba palju uusi teid, teed paljastasid vaateid, mida ma varem nainud ei ole. Otsustasin hakata liikuma mooda yhte uut teed Tartu suunas. Olles teel, kuulsin eemalt joevulinat. Vaatsin ringi ja ei marganud kusagil veekogu. Kondisin edasi, kuid siiski kuulsin taaskord vulinat. Laksin paarkymmend meetrit tagasi ja nagin eemal plastikust tuulelippe, arvasin, et nende liikumine tuules pohjustaski vulina helinat. Pisut tuulelippe vaadates sain ka aru, et see oli pegalt illusioon, sest tegelikkuses oli kusagil vulin. Asusin vulina poole teele. Ja korraga nagingi kaanaku taga vett. Kondisin mooda teerada vee suunas. Teerada laskus pisut allapoole ning paljastas joe ja vaikese karestiku (hiljem meenutas see pisikest lahte). Nahes koike seda vett soovisin vaga ujuma minna, kuid mul polnud ujukaid. Ja seal oli yks karavanauto ja perekond, kes ujusid. Hyppasin koos riietega vette. Kallast ei olnud ja vesi oli sygav. Kartsin, et ei tule enam pinnale. Aga tulin. Tulin veest valja. Siis kadus korraga perekond ja vette ilmus paarike, noormees ja neid. Nad ujusid. Ma soovisin taaskord ujuda, vaatsin vee poole, aga kuna seisin kivisel kaljul ja kallast polnud, olin taaskord hirmul. Ja korraga ilmus ujuv hobune, kes soovis kividele paaseda, kuid ei saanud, sest kallast polnud. Ujuv hobune oli pisut hirmutav, kuid hiljem tajusin teda kui lihtsalt sobralikku hobust. Hobune oli siiski piisavalt tugev ja vinnas end kaldale. Otsustasin hobuse eeskujul taaskord sukelduda. Kaldale tulles vaatasin maastikku, (vaatasin Haage ja Marja suunas). See oli lame, pollumajanduslik piirkond. Eemal oli keskus ja seal olid tornid. Pollupeal oli suur lipumast, milles lehvis Victoria osariigi lipp, see oli punane ja kollane ning sellel oli suur lovi. Mulle vaga meeldis mu vaade. Otsustasin sinna jaada.
(see oli huvitav kogemus, tajuda eestit ja austraaliat yhena)

Mingi seletamatu

Mul on nyyd 2 kodu. Tegelikult yks, sest yyri ja makse maksan vaid yhes kohas. Vahepeal oobin siiski ka Abbotsfordis. Tana hommikul arkasin ylesse seal. Ma ei taha seal enam oobida.

Pidin sealt valja kolima, kuna yks majanaaber polnud rahul, et seal elasin. See piiras tema privaatsuse ja rahu vajadust. Peale seda kui ma sealt valja kolisin, on maja surnud, vaid Peter elab kolme magamistoaga majas koos oma kassiga rahus ja yksinduses. No toesti kurb lugu. Varem maja suhtles. Hommikuti joime Pauli ja Robertiga koos kohvi (yksikutel juhtudel yhines meiega Peter!), kuid nyyd, kui meid Jamesiga enam majas pole, ei toimu mingit sotsialiseerumist. Vaikus.

Tana hommikul ytlesin Peterile tere, kui ta esiuksest sisenes, hiljem tere hommikust, kui ta kooki sisenes. Ta ei vastanud midagi, vaid mhmhmhm mhohm. See on juba teine kord, kui ta mulle tere ei ytle. Esimesel korral ma otsustasin talle mitte tere oelda, kui ta ruumi sisenes ja ma juba seal viibisin ja toimetasin (kas ei tereta esimesena see inimene, kes ruumi siseneb? Tahtsin teda testida, tema suhtlusaltisust minu suhtes). Ta ei oelnud midagi. Ma ka ei olenud midagi.

Vahepeal oleme isegi paremini labi saanud, vestelnud (koik vestlused on olnud minu algatusel). Yldjuhul on vestlused loppenud tema sooviga mind opetada, juhendada. Vaene lapseke, kes ei saa aru, et ma ei ole kunagi temalt opetussonu palunud ning soovinud olla tema alluv, kontrollitav.

Mulle tundub alati kummalisena kui midagi tehes leidub opetajaid, kes soovivad aidata ja naidata, kuidas tegelikult peaks asju-tehakse-vaid-nii stiilis. Ja nad ei nae, et sa juba teed ja jouad sihile. Selmet lasta roomus teisel inimesel tegutseda on vaja asuda kontrollima, sest kardetakse, et teine inimene apardub, kuna ta teeb ju valesti. Ja tegelikult kardab opetaja ise.

Mul on toeline allergia opetaja-inimeste suhtes. Nad kutsuvad esile minus vihapahvakuid.

Olen aru saanud, et minu erinevus Peteriga on ideoloogiate pohine. Sest ei mina ega tema ole pahatahtlikud vaid arusaam, kuidas elada, on erinev. Mina soovin elada vabalt, ilma piirideta, reeglistikuta, mitte nii-nagu-peab. Tema soovib elada raamide piires, et oleks millele toetuda.

Me oleme sarnased ja me oleme erinevad, kui kahjuks kutsub ta minus esile halvimad tunded.
Ma arvan, et see toimib ka vice versa.

Mingi seletamatu.

Monday, February 1, 2010

Film, film, film...

Eile läksime külla oma sõbrale Deani´le, kes on filmifriik. Ta korraldab iga neljapäeva õhtul ABC Galeriis filmiõhtut. Ja filmid, mida ta on vaatamiseks väljavalinud on väga huvitavad.

Minu lemmikud on: "Lady in the cage". Sealt mäletan repliiki: "I´m a monster!" - selle lausus naispeategelane, kui ta oli vabaks saanud peale paljaks röövimise ja liftis kinniolemise. Kui ta sai aru, et kuigi ta on korralik valge naisterahvas pole ta midagi enamat kui koletis. Tema röövijad ja terroriseerijad laususid talle: "You are the owfal of wellfare state." (owfal - lihatükk, mida visatakse ehk loomadele). Soovitan.

"Scorpion. Female Prisoner" - jaapani killerfilm. Neid on 4 osa ja Tarantino võttis need filmid aluseks oma "Kill Bill´i" loomisel. Sarnasus on üks ühele. Kuid oled näinud "Kill Bill´i", siis tasuks vaadata ära ka originaal. Tõeliselt hea. Klassika.

Eile vaatasimegi 2.osa "Female Prisoner". Päris hea oli.